Kurb ja segaduses

Ma võiksin kirjutada täna sellest, kuidas ma kudusin oma elu esimese salli ja õpetasin seda vanaemalegi, ma võikskin kirjutada oivalisest õhtusöögist tillukese Delisa juures, ma võiksin kirjutada balletist, mida ma täna õhtul vaatama lähen.... ma võiksin kirjutada sajast tillukesest toredast asjast, aga selle asemel kirjutan ma hoopis ühest kurvast asjast. Nii kurvast, et see kaalub üle kõik need sajad toredad asjad. Ma kirjutan Hugost.


Hugo on olnud meie pere liige neli aastat. Ta on valmistanud meile ka parajalt peavalu oma trikkidega, kuid kindlasti rohkem on ta toonud meile rõõmu. Ta on mulle olnud sõbraks ja seltsiliseks õhtutundidel kui ma olen üksi kodus olnud, me oleme salaja (kui Janekit kodus pole) koos diivanil telekat vaadanud, ma olen talle salaja (ikka kui Janekit kodus pole) oma taldrikult paremaid palasid poetanud... Ta on minu parim sõber! Ja tegelikult ka Janeki parim sõber, olgugi, et neil on veidike teised suhted. Janek ei pea midagi ütlemagi, kui Hugo teda juba mõistab. Ta teab, et ei tohi poriste käppadega esikust kaugemale tulla, ta teab, et kus on tema koht... Ehk siis ma võiksin veel pikalt kirjutada Hugo headest külgedest, aga pean nüüd kirjutama ka millestki ebameeldivast.

Ma tean, et järgnev võib kaasa tuua erinevat vastukaja ja etteheiteid meile koeraomanikena, kuigi tegelikult oleks oodatud hoopis konstruktiivsed ettepanekud. Nimelt oleme me olukorras, kus me peame otsustama, kas Hugo magama panna või on veel teisi võimalusi. Hugol on kõikide heade omaduste juures ka üks halb omadus. Ta kipub kodust ära jooksma. Me oleme teda proovinud sellest võõrutada hea ja halvaga. Me püüdsime teda isegi õues ketti panna, kuid kuna aga tegu on pigem toakoeraga, siis lõppes see sellega, et kogu ketis oldud aja ta ulgus meeleheitlikult ja lõpuks õnnestus tal end ka ketist lahti saada ning plehku pista. Me käisime operatsioonil ja mõnda aega tundus, et see aitas, sest koer jäi koduseks. Siis aga hakkas ta vaikselt jälle ära jooksma. Me ei suutnud uskuda, et ta midagi halba võiks teha, sest kodus on ta ideaalne koer.
1. advendiks saime me aga ootamatu ja ebameeldiva üllatuse - Hugo oli maha murnud naabri lamba! Olgu, hakkame kaugemalt pihta ja ütleme, et naaber on ka Hugole halbale teinud, nii et koerale kolm õmblust teha tuli ning ta seepärast naabrit kimbutamas käib, kuid ma ei püüa leida vabandust ega õigustust ei endale ega Hugole, sest ma saan aru/tean/olen kuulnud, et koer, kes korra on veremaitse suhu saanud, tuleks kõigest hoolimata magama panna.
Aga ma ei suuda selle mõttega harjuda. Mul ei ole selleks südant. Ega ka Janekil. Ma ei suuda valida loomaarsti numbrit, et panna kinni aeg, et... Tegu on ju meie pere liikmega! Kuidas me saame sellise otsuse vastu võtta? Kuidas midagi sellist üldse otsustada? Aga mis on muud võimalikud variandid?

Aiast hüppab Hugo lendleva kergusega üle. Me oleme ise näinud, kuidas ta Ihastes ema juures isegi kõrgest aiast end üle upitas. Loomulikult saaksime me ehitada väga kõrge aia - aga meie aed on umbes hektari suurune ja kahjuks ei näe ma rahaliselt võimalust nii suurele pindalale aia ehitamiseks. Nüüd uurin ma raadiopiirdeid, kuid olen kuulnud erinevaid arvamusi. Pooled väidavad, et elektrikarjusest on abi, pooled sellesse ei usu. Lihtsalt eksperimenteerimiseks on tegu piisavalt kalli tootega. Vähe sellest, et tagataskust ei ole mul ka selle jaoks raha võtta. Kas neid müüakse ka järelmaksuga? Kas neist on kasu? Kuidas ma tean...

Kas me peaksime Hugole püüdma leida uue kodu? Kuhu? Kuidas? Kellele? Kust ma tean, et ta saaks endale hea pere? Ja jällegi. Ma ei suuda leppida mõttega, et Hugot ei ole. Lihtsalt ei ole.
See ei ole ju võimalik! Aga mida me tegema peame? Midagi peame me ju ära otsustama.


(Kui keegi tunneb siiski vastupandamatut soovi meid hurjutada, sõimata või süüdistada, siis olgu nii, ma ei hooli sellest, sest need, kes meid tunnevad, teavad, kui väga me Hugost hoolime ja teda armastame!)
NB: Kogemused ja soovitused raadiopiirde valimiseks on rohkem kui teretulnud!