Miks meil külalisi ei käi

Ilmselt sel lihtsalt põhjusel, et me ei lase neid lihtsalt sisse. Ei, me ei piilu kardina vahelt või uksesilmast ja ei istu hiirvaikselt ega oota, kuna külalised ära lähevad. Me lihtsalt magame!
Hommikul kui ärkasime, leidsime mõlemad Janekiga oma telefonist Tillukese Delisa vastamata kõned. Ja sõnumid, millest esimene teatas, et Delisa ja Joel tulevad ööseks meile ja teine, et nad läksid siiski Tartusse.
Kuna need olid saadetud poole 12 ajal, kui me juba ammu magame, on andestatav, et me alla korrusele jäetud telefone ei kuulnud. Irooniline on ka see, et just samal päeval olin ma kõigile teada andnud, et nad mu teisele numbrile ei helistaks. Kuigi just see telefon on mul alati voodi kõrval, sest ma kasutan seda äratuskellana.

Nojah. Päris hea. Kuna me telefonile ei reageerinud, pidid teised keset ööd hakkama Tartusse sõitma. Ma olin enda peale pahane. Janek üritas mind lohutada. "Aga vaata see teine sõnum ju ütleb, et nad läksid siiski Tartusse!"
"Aga ikkagi..." Ma ei tundnud end kuidagi paremini.
"Nad ju teavad, et me oleme kodus, nad oleksid võinud ju siia sõita..." alustas Janek ja jäi korraga vait.
Meile mõlemale meenus, et Hugo oli öösel oma haukumisega meid korraks üles ajanud. Selle asemel, et nagu normaalsed inimesed minna ja vaadata, mis põhjusel koer haugub, keerasin mina teist külge ja Janek karjus lihtsalt: "Hugo, jää vait!". Nii me edasi magasimegi.
Aga miks koer haukus? Jah, tõenäosus on, et ta kuulis ukse taga krõbistamas mõnd põlluhiirt, metskitse, rebast või karu, aga suurem tõenäosus on, et ta hakkas haukuma uksele koputamise peale. Ehk siis selle asemel, et oma tillukesele õele öömaja pakkuda, ei teinud me temast lihtsalt välja!

Niisiis, kallis tilluke Delisa, kui sa öösel meie ukse taga kolistasid, siis meil on rohkem kui piinlik. Et edaspidi selliseid kahetsusväärseid seiku vältida, mõned õpetused: 1) kolistage kõvemini ja kannatlikumalt (sest nagu viimasel ajal selgunud on, olen ka mina sügava unega. Mis iseenesest on muidugi positiivne, aga...) 2) visake kiviga vastu magamistoa akent 3) laulge kõvasti ja valesti 4) laske signaali 5) tulge sisse varuvõtmega! (teil peaks autos ju üks paar meie võtmeid olema)
Viimase punkti puhul ei saa ma aga lubada, et kui ma kolina ja häälte peale lõpuks julgeksin alla vaatama tulla, mis värk on, et ma esimese ettejuhtuva asjaga teile vastu pead ei virutaks ja ei karjuks "appi, vargad!" või midagi muud sarnast.

Muidugi võiksime me endale muretseda ka uksekella, aga siiani pole me sel mõtet näinud. Sest meil on ju juba uksekell. Hugo! Et meil aga öösiti nii harva ootamatuid külalisi käib, ei osanud me uksekellast aru saada. Nii et tegelikult ma kahtlen, kas ka päris uksekell meid aitaks, sest ilmselt arvaks me keset ööd uksekella kuuldes, et ju see mõni põlluhiir, metskits, rebane või karu on ega reageeriks ikkagi.

PS: Külalised on ikka ja alati rohkem kui teretulnud. Sissesaamisega on iseasi;)