Nädalavahetus on läbi...

Eelmisel nädalal olin ma veidike kurb, ühe eitava vastuse pärast. Ma olin lootnud ja oodanud ja olin elevil. Ometigi läks asi teisiti ja ma olin kurb. Lihtsalt kurb. Isegi kirjutada ei tahtnud. Siis aga läks kurbus üle. Ma hakkasin mõtlema, et see ei aita ju ja võib-olla ei olnud vaid hetkel õige aeg. Lootus sureb viimasena.

Reede tõi endaga kaasa Tiia sünnipäeva. Ma võtsin õhtusteks pidustusteks välja puhkamiseks lausa töölt vaba päeva. Tegelikult tundsin ma küll, et vajan Norrast pisikest puhkust, aga palju põnevam on öelda, et see oli Tiia pidustuste ettevalmistuseks. Mis ei ole iseenesest ka vale, sest tagasihoidlikuks sünnipäevakingiks tahtsin ma proovida järgi meisterdada ühe vahva idee, mille ma netist leidsin.

Tulemus on selline:
(Emme muidugi arvas, et ma hakkan hulluks minema, et m i n a olen igasugu "veidraid asju" meisterdama hakanud. Võib-olla olengi. Me ju teame, et geeniuse ja hullu vahel on õhkõrn piir;)

On kaks sünnipäeva, mis aastast aastasse korduvad sama stsenaariumi järgi. Roosi sünnipäev, kus me ennast lihtsalt oimetuks sööme, sest kuuele inimesele on seal alati laud kaetud justkui ootaks ta kohale 60 inimest. Ja Tiia sünnipäev, millele järgneb a l a t i vähemal või rohkemal määral ...unine teleka vahtimise päev (kustume seda päeva viisakalt niimoodi).

Laupäeva hommikul olin ma nõus Tiia maha lööma, sest kui ma lõpuks kell 12 üles tõusin, olin ma nagu Janeki isiklik Kukumägi. Juuksed harali igas võimalikus suunas ja nägu paistes. Ilmselt olin ma kohe kui mu pea patja puudutas nii ka sinna magama vajunud ning kuna ma magan kõhuli siis oli üks mu suurtest põskedest vasaku silma ette vajunud nii et see mind Kukumäeks oli moondanud.

Selliste päevade juures on üks s u u r pluss - Janek on siis see, kes süüa teeb ja poes käib ja laseb oma väsinud naisel teleka ees vedeleda ning filme vaadata. (Seekord oli kavas "Harry Potter ja saladuste kamber".)
Ainuke miinus selle päeva juures oli, et kui Janeki ema ja õde külla tulid (mis iseenesest on otseloomulikult pluss) leidsid nad diivanilt ees vedelemas pleedi alla pugenud nais-Kuku. Eriliselt särava Janeki õe kõrval ei saa ma just öelda, et ma end kõikse paremini tundsin, aga pole hullu...Ikka juhtub. Ja peamine on oskus enda üle naerda. Kõva häälega!

Nii me kogu perega teleka ees laupäevase päeva maha magasime.

Enne kui arugi saime oli vastukaaluks tegevusetule laupäevale õhtusse jõudnud tegus pühapäev. (Ma tean nüüd ka, mis mulle pühapäevad eriti meeldivad. See on nimelt ainuke nädalapäev, kui meie kodu on säravpuhas, lõhnab õues värske õhu käes kuivanud pesu järgi!) Ma jõudsin end otseloomulikult ka siniseks vihastada Birgit Õigemeele edasijõudmise üle laulusaates. Tantsusaateni me seekord ei jõudnudki. Kellakeeramise värk.

Kuid nii veider kui see ka pole, tundsin ma end üle pika aja esmaspäevaks välja puhanuna.

Tõeliselt väljapuhanuna! Et minna vapralt vastu uutele Norra imedele...