Miks mulle Tartus ei meeldinud/miks mulle Tartus meeldib

Siis kui mina veel noor ja kena olin ning Tartus elasin, oli Tartul üks väga suur puudus. Siin ei olnud mitte ühtegi lahedat toidukohta, trendikatest lounge'idest rääkimata, isegi ostukeskusi polnud tol ajal Tartusse veel jõudnud, pühapäeviti oli linn nagu välja surnud. Tartus ei olnud mitte midagi teha, mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin ma ära. Ära, kaugele pealinna, kus ka tol ajal tundus ahvatlevaid kohvikuid, pubisid ja klubisid olevat jalaga segada ning iga nurga peal. Lõpuks võtsingi ma julguse kokku ja kolisin minema. Pealinna. Tartusse püüdsin ma nii harva sattuda kui vähegi võimalik. Noh, et lõpuni aus olla, siis ilmselt oli mu Tartu-vastumeeles ka muid faktoreid kui vaid meelelahutuspaikade puudus, aga süvaanalüüsi jätame mõneks teiseks korraks. Igatahes on fakt, et Tartus oli ka igav!

Kaheksa eemaloldud aastaga on asjad muutunud. Ka minu arvamus Tartust. Mulle meeldib Tartus.
Siin toimub asju. Või siis ütleme nii, et kodus ei ole mul argitoimetuste kõrval selleks kõigeks viitsimist (ja aega? ega võimalust?). Tartus olles on saanud traditsiooniks käia söömas Cookbookis (kus on minu meelest kõige parem vürtsikilu võileib, mida ma kunagi saanud olen, ja suurepärane teenindus) ja siis loomulikult Truffes, mis on olnud minu vaieldamatuks lemmikuks selle avamisest saati.
Ja ausalt öeldes pole ka ime, kui üks peakokkadest ise söögi lauda toob ja tavalise lõunasöögi eriliselt armsaks muudab. Olime eile emme ja Tillukese Delisaga sellisest teenindusest meelitatud! (Ja ma olen mujaltki kuulnud, et Truffe peakokad oma külalisi aeg-ajalt sel moel üllatavad).
Ja lisaks maitseelamustele ja meeldivale teenindusele ei ole nendel söögiretkedel vähem meeldivam see, et reeglina on emme nõus arve maksma;)

Teiseks põhjuseks, miks mulle Tartu meeldib, on "õhtusöök seitsmele juba", mida me sõbrannade ringis igakuiselt oleme pidanud juba maeiteakuipikkaaega. Kui ma alguses ei olnud selles ettevõtmises nii väga kindel, siis nüüd on mul nii hea meel, et mind sellesse seltskonda kutsuti. Lisaks igakuisetele kulinaarsetele elamustele olen ma saanud nelja hea sõbra võrra rikkamaks. Miks mitte seitsme? Iseenda parim sõber olin ma juba ammu ja Tilluke Delisa ning Heily ei lähe ka uute tuttavatena ju arvesse;) Veelgi lähedasemaks saime me siiski ma usun. Ja tänu Heilyle olen ma ka (palju?) targemaks saanud. Pildid viimasest üritusest, kus mind jälle hariti lisanduvad kohe kui Tilluke Delisa need netiavarustes mulle kättesaadavaks teeb.

Edit: Lubatud pildid harivast õhtusöögist:

Kõigepealt teooria

Ja siis praktika

Kolmandaks põhjuseks, miks mulle Tartu meeldib, on kultuursed elamused. Sel korral õnnestus mul (jälle Heily õhutusel) käia Vanemuises rahvusvahelisel balletigalal, kus solistina astus üles ka minu "mitteametlik ristitütar". Et üdini aus olla, siis ballett on mulle alati meeldinud, iga kord kui ma balletietendusi vaatamas käin, mõtlen ma oma töntsakatele kõverate jalgadele ning korrale kui ma üks kord ammu švipsis emmele ette heitsin, et ta mind lapsena balletitrenni ei pannud. (Mitte et ma oleks lapsena kunagi avaldanud soovi balletis käia;)
Igatahes mulle jubedalt meeldib ballett. Ausalt. Tõsi, ma vist rohkem olen modernse balleti austaja, kuid samas on tillukesed klassikalist "Luikede järve" tantsivad balleriinid oma tillukestes seelikukestes nii imearmsad. No vaadake ise:

Ilmselt olen ma maailma kõige kehvem "mitteametlik ristiema", aga nii palju võin ma küll öelda, et on uhke tunne, et mu "mitteametlik ristilaps" viib ellu minu täitumatu unistuse. Ja Laureen on tõesti tantsijaks loodud - nii tilluke, graatsiline ja hingega asja juures. Ilus! Lihtsalt ilus!


Punkti sellekordsele Tartu külastusele pani emme töökaaslase kunstinäituse avamine E-kunstigaleriis (Anton Aunma - "Tartu monoloog").Kes Tartus on, soovitan kaema minna. Ilusad pildid on. Põhiliselt Supilinna vaated.

Antud pilt ei ole küll sellelt konkreetselt näituselt, aga aimu stiilist annab ikka. Loodetavasti saan ma varsti lisada ka pilte näituse avamiselt.

Ehk siis lõpetuseks - ma ei saa kuidagi öelda, et Tartus igav oleks. Tartus on tore. (Kodus on muidugi ikkagi toredam, aga enam ei lähe ma Tartusse vastumeelselt. Mulle meeldib seal käia.)