Suurim viga, mida inimene teha saab, on karta vea tegemist (Elbert Hubbard)

Mäletate, ma rääkisin, et ma olen juba mõnda aega sügelenud, kuid polnud julgenud sügada? Sest nii oli turvalisem ja mugavam? Kuni ma ühel hetkel siiski leidsin endas selle julguse? Ehk teiste sõnade jõudis täna kätte päev, kui üks seiklusrikas merereis jõudis lõpuni.
Ma ei võta seda tegelikult kui "suurt põgenemist" (kuigi tuleb tunnistada, et sellise veinipudeli näol on tegu ühe kõige andekama ja minulikuma lahkumiskingitusega, mis ma saanud olen. Oot, aga palju ma neid üldse saanud olen? Viimasest kohast meenuvad mulle hoopiski kulleriga saadetud kingad ja kohvikruus:D).
Mulle lihtsalt tundus, et on aeg edasi minna ja elada oma väärtushinnangute ning põhimõtete järgi. Elu on liiga lühike...

Ma tahtsin (endale) tõestada, et ma saan hakkama, et mu kohta ei öelda ilmaasjata "loll aga järjekindel", et ma saan hakkama kõigega, mis ma ette võtan, täidan endale püsitatud eesmärgid.
Ma sain (muu hulgas) Norras ettevõtte registreeritud (mis nagu ma varem juba olen kirjutanud, pidi olema võimalik vaid siis kui "turujuhil on haiglaslik soov asjad tehtud saada"). Tänaseks päevaks ma ei imesta, et see n i i kaua aega võttis, sest nagu ma tähtsatest paberitest lugesin registreeriti tegevus lõpuks "Brønnøysundi registri Üksuseregistris, mis on seotud Äriregistri, Käibemaksuregistri, Tööbüroo registri, Tööandjate-ja töövõtjate registri, Statistika büroo äri-ja ettevõtete registri, Asutamisregistri, Maksuameti maksumaksjate ja pankrotiregistri ning Maksuameti välismaiste ettevõtete registriga". Ja et need registrid ju kõik tegutsevad omaette, siis polegi midagi imestada...(olgugi et mulle jääb siiski mulje, et omavaheliseks suhtluseks kasutavad nad ka tänapäeva digimaailmas tuviposti.)
Kõikidest raskustest hoolimata (või raskuste kiuste?) tahan ma öelda, et see oli väärt kogemus, ma sain palju targemaks, nägin erinevaid vaatenurki, kohtusin eelarvamustega ja tutvusin paljude huvitavate inimestega. Ja ma sain kinnitust sellele, et kõige olulisem komponent sinu spordikotis on su suhtumine. Mul on hea meel, et sain sel reisil osaleda ja mul on hea meel, et minuga oli ühes paadis terve trobikond toredaid kaaslasi! Võib-olla tegin ma vea, et paadist lahkusin? Ma ei tea... Kuid õnn on julgete poolel.

Mida teeb aga inimene, kellele on korraga sülle kukkunud pool päeva vaba aega? Otseloomulikult tõmbasin ma esimese asjana jalga oma i m e a r m s a d jou-jou püksid, jõin keset p ä i s t p ä e v a klaasi veini, muigasin veinipudelile kirjutatud teksti lugedes (We tried digging tunnels, we tried going over the wire, we tried bribing the guards, we even built a glider and attemted to launch it from the roof. You simply walked out of the front doors, why didn't we think of that?), ahmisin endasse tsitaate kingituseks saadud raamatust, surfasin süümepiinadeta FB-s, blogisin (nagu näha) ja lõpetasin pooliku "kunstnikerduse".


Et siis "Vaprate ja ilusate" saatel olla vahelduseks meeleheitel koduperenaine, triikida pesu, pesta põrandad, koorida kartulid... Ja üle pika aja jälle kirjutama hakata.

Ma tunnen kummalist ja meeliülendavat rahulolu!