Kuidas me nädalavahetusel kinno ei jõudnud

Nädalavahetuseks oli meil Janekiga kindel plaan paika pandud. Laupäeval käime kohustuslikul linnaretkel, et varuda kappidesse nädala toiduvarud (ja ühtlasi hiilida kõrvale kodustest toimetustest, mis lausa nõuavad ära tegemist) ning pühapäeval lähme kinno "Idiooti" vaatama (ning ühtlasi hiilime veelkord kõrvale kodusest toimetustest).

Laupäevane plaan sai teoks. Poes käimises ei ole ju midagi keerulist. Samuti ei oleks tohtinud midagi keerulist olla pühapäevases plaanis. Ehk kinno minekus. Aga võta näpust!

Kui Janek oli end kokku pakkinud, avastasin mina, et mul ei ole m i t t e m i d a g i selga panna, sest kõik asjad olid ootamatult üleöö kitsaks jäänud, pigistasid ja olid ebamugavad. Kui ma juba viiendat kostüümi vahetasin ja ikka leidsin, et pekid üle püksiääre punnitavad, võttis Janek julguse kokku ja küsis, mis mul siis nüüd viga on.
"Ma olen nii paks ja mitte midagi ei ole selga panna!" kurtsin ma oma rasket saatust.
Janek jäi mulle hämmingus otsa vaatama. "Aga kes see oli, kes eile poes ütles, et tegelikult on meil nii palju riideid, et meil ei ole m i t t e m i d a g i vaja?"
Turtsatasin. Tõepoolest. Minu sõnad. Aga eile olin ma veel peenike! Ma ei osanud aimatagi, et ma pühapäevaks paksuks lähen. Kui ma oleksin seda osanud ette aimata, siis ma ei oleks poes nii julgeid statement'e välja käinud.
"Kas me lähme siis kinno?" küsis Janek kui nägi, et ma lõpuks olin suutnud endale midagi selga toppida.
"Ärme lähe," piuksatasin ma vaikselt.
"Miks?" imestas Janek, "sa ju nii väga tahtsid?"
"Jah, aga enam ei taha, ma tunnen end nii ebamugavalt ja ma näen NII nõme välja," torisesin ma edasi.
"Oled ikka kindel?"
"Mhm," vastasin ma veidike häbenedes.
Ma nägin, et Janek ei saanud minu murest aru, kuid viie koos elatud aastaga on ta õppinud, et minu kapriisidest, jonnidest ja paksusehoogudest ei olegi mõtet püüda aru saada. Ta leppis vaikselt sellega, et täna on jälle üks neist "ma-olen-nii-paks-ja-ei-taha-linna-minna-päevadest".
"Aga mida sa teha tahaksid?" uuris ta oma üleöö paksuks läinud naiselt hoolitsevalt ja ettevaatlikult. "Tahad näiteks jalutama minna? Mere äärde? Või kui sa ei taha kuhugi minna, siis me ei pea minema, me võime kodus ka olla."
Koju ei tahtnud me tegelikult kumbki jääda, sest see oleks tähendanud koduseid toimetusi (millest meil nii hästi oli õnnestunud kõrvale hiilida) - Janekile seina pahteldamist ja mulle garderoobi koristamist. Jalutada ma ka ei tahtnud, sest hommikul lehti korjates olin ma oma saapakesed märjaks teinud ja otseloomulikult ei olnud mul m i t t e m i d a g i muud jalga panna.
Peale mõningaid kõhklusi ja kahtlusi ning peegli ees oma voldikeste uurimist olin ma siiski nõus Indrekule ja Moonikale külla minema, sedagi egoistlikul põhjusel, et Tilluke Onupoeg aitaks mul tuksi keeratud mälupulga korda teha. (Mälupulk vajaski "kõigest" formattimist:D)

Kinno me ei jõudnud. (Ilmselt jääb "Idioot" ka nägemata, sest ma ei suuda uskuda, et me viitsiksime end tööpäevadel linna vedada.) Selle asemel sõin ma isukalt kahe suu poolega Indreku ja Moonika juures kaasaostetud pirukaid. F e t a j u u st u g a! Paksus läks korraks meelest. Teksad ka ei pigistanud. Kas ma sain ootamatult tagasi peenikeseks? Või aitas sellele kaasa lahtitehtud püksinööp?

Hommikuks mahtusid riided selga. Probleemiks osutusid aga juuksed, mis viimasel ajal tunduvad oma elu elavat ega taha minu soovidele alluda. "Ma-olen-nii-paks-päevast" sai üleöö "mul-on-nii-nõme-soeng-päev".

Nii raske on naine olla...

(Aga kinost on kahju. Pidi see paksuse-hoog siis nii valel ajal ka peale tulema.)