Miks mina ometi selle peale ei tulnud?

Sel kuul ilmus Andrus Kivirähki järjekordne lasteraamat. "Oskar ja asjad". Ma muidugi ei oska öelda, kas see ikka on lasteraamat, sest mina ei suutnud lugedes itsitamist järele jätta. On ka võimalus, et ma lihtsalt ei olegi ikka päris täiskasvanu.  Aga no ausalt, kui raamat algab sellega, et hernesupi söömiseks tuleb ette kujutada, et see on mulksuv sügav mädasoo, samal ajal kui frikadellisupis ujuvad punaste ja valgete jäämägede vahel  pontsakad merilõvid, siis ajab naerma küll. Lastele pidada ka sellised asjad õudselt meeldima, ütles mu sõbranna, kel vanemate lastega rohkem kogemust kui mul, kui ma talle seda ette lugesin. 

Mulle endale meeldivadki ehk Kivirähki lasteraamatud just sellepärast, et need ei ole sellised tüüpilised ninnu-nännu lasteraamatud.  Suure tõenäosusega on tema edu saladus see, et ta oskab lastele kirjutada keeles, mis neile meeldib. Lasteraamatus justkui ei sobiks ju kasutada sõnu "kaka" või "lollakas", aga Kivirähki raamatus sobib. Ja kusjuures ei ole ju ainult nii, et see meeldib lastele, see meeldib ka vanematele.  

Etteruttavalt ütlengi ma, et raamat on õudselt hästi kirjutatud. Kivirähkilikult. Mulle meeldis. Nii nagu kõik, mis selle mehe sulest ilmunud on. Sellest ajast kui aastal 2000 ilmus "Rehepapp" ja ma selle Tartust Tallinnasse sõidul ühe hingetõmbega läbi lugesin, olen ma Andrus Kivirähki loomingu austaja olnud. "Kaka ja kevade" ilmudes muigasin ma omaette ja ütlesin, et midagi nii nõmedat mina küll lugema ei hakka ja olin kindel, et lõpuks ometi on ka tema midagi halba kirjutanud. Minus rääkis puhas kadedus.  Mitu aastat hiljem sattusin ma siiski ka seda raamatut lugema ja pidin tõdema, et kirevase päralt, see raamat oli suurepärane. 

Aga tagasi Oskari ja tema asjade juurde.

"Oskar ja asjad" on suurepärane reisikaaslane. Sõltumata vanusest.

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et lapsena suvel maal vanaema juures olles meeldis mulle ette kujutada, et nii majal, puudel, toolidel, suhkrutoosil ja teistel asjadel on oma lugu rääkida. Mulle ei olnud seal teisi lapsi, kellega mängida ja nii pidin ma kasutama oma fantaasiat. Ma kujutasin ette, et kõik (mängu)asjad ärkavad öösiti kui mina magan, ellu ja seepärast sättisin ma asju enne magamaminekut ikka nii, et keegi ei peaks end üksikuna või mängust väljajäetuna tundma.

Ma ei olnud ainus "veider" laps, paljud mu sõbrad tegid sama. Meil ei olnud kunagi igav, me suutsime välja mõelda maailma kõige põnevamaid mänge lihtsate vahenditega. Ma tean küll, et järgmisi lauseid kirja pannes kõlan ma nagu üks neist vanadest tädidest, kes lapsi põsest armastavad näpistada ja öelda, et meie ajal olid asjad ikka teistmoodi, kuid tõesti. "Oskar ja asjad" peategelane Oskar unustab maale minnes maha oma telefoni, mis  ei ole "niivõrd helistamise kui mängimise jaoks. Tal oli telefonis mitu toredat mängu, millest ta just praegu puudust tundis", ilma telefonita maal suve veetmine kõlab kõige suurema karistusena. Ja mis veel hullem, välja võisid ju ilmuda maalapsed, kes "veavad teda punnimisest hoolimata oma onni. Ning siis metsa ja kalale ja kes teab, mis hirmsatesse kohtadesse veel".  Ees oli ootamas kohutav suvi ilma telefoni ja arvutita. Tänapäeva lapsed ei oska hakkama saada ei telefoni ega arvutita, Isegi mitte päeva. Rääkimata siis tervest suvest. 

Suurest igavusest meisterdab Oskar endale puutükist telefoni. Natuke on piinlik, et ta nii titalike asjadega tegeleb, kuid midagi muud ka maal teha pole. Vanaema piinab teda igavate lauamängudega ning kadunud vanaisa lemmiktoitudega, peale selle ei saa vanaema midagi aru. 

Oskari suureks üllatuseks muutub aga puuklotsist meisterdatud telefon võlutelefoniks, millega saab asjadele helistada ning kõik muutub päeva pealt. Muidugi muutub kui sa ühtäkki saad teada, millest unistab tool nimega Nässu, kellega on abielus hambahari, kellega soovib kohtuda põrandahari, mis teeb rõõmsaks suhkrutoosi ja koorekannu, kuidas saab aidata soome kelku ja kaaneta mannergut, kuidas teha õnnelikuks televiisor ning ravida terveks korv. Ma lugesin seda kõike ja mõtlesin, et miks ometi mina ei tulnud selle peale, et omal ajal asjadele helistada. Ma ei oleks pidanud oletama, mis asjadele oleks meeldinud, ma oleksin saanud seda neilt otse küsida. Ausõna, ma ei tee üldse nalja. Ma olin kade, et ma ei olnud lapsena millegi sellise peale tulnud. Mitte et ma olekski saanud selle peale tulla, sel ammusel ajal kui ma veel laps olin, ei osanud mobiiltelefonist isegi Doc Brown ja Marty McFly unistada. 

Oh, oleks vaid mul selline telefon olnud! Ma oleksin saanud ka rääkida puu otsas tormiga tantsiva upsaka punase õhupalliga, ma oleks osanud hoiduda tikripõõsa all lebavast roostest naelast, kes igavusest ootas jalga,kuhu auk torgata, ma oleks osanud talle soovitada hoopis näitlejaks hakata, ma oleks kuulanud udusulgede edvistamist ning riidekapi lugusid verd armastavast mantlist ning kaklevatest linikutest. 

"Oskar ja asjad" on mingil määral silmiavav raamat. See peaks meid üles äratama unenäost, kus ainus elu toimub Facebookis ja Instagramis, Snapchatis ja Twitteris. Lapsevanematena on meie kohustus aidata oma lastel pealtnäha elututele asjadele elu sisse puhuda, mitte mugavusest minna kergema vastupanuteed ning pista lapsele kätte iPhone või iPad.  Ja endise lapsena ütlen ma, et kõige olulisem on last mitte iga hetk keelata. Meile võib küll tunduda, et kempsus olev söögitool on vale koha peal, kuid võib-olla on tegu maailmaränduriga. Me ei taha ju rikkuda kellegi ümbermaailmareisi? Samamoodi ei pruugi laual olev koorekann olla valel kohal, vaid on lõpuks ometi leidnud õige koha oma elu armastuse kõrval. 

Aga kõige rohkem soovitan ma teil nüüd hakata tähele panema sipelgaid. Võib juhtuda, et ta kannab oma seljas musi. Sipelgad on head sõnumitoojad.

Kui teil tekkis huvi Andrus Kivirähki uue lasteraamatu vastu, siis ühe sellise suurepärase raamatu loosin ma ka teie seas välja. 

Loosimises osalemiseks palun ma teil hakata Apollo Raamatud Facebooki lehe jälgijateks SIIN ning jätta kommentaaridesse oma nimi ja kontaktandmed. Äärmiselt vahva oleks kui te jagaksite kommentaarides ka oma lapsepõlve lemmikmänge/tegevusi. 

Raamatu võitja loosin ma välja 26.11.2015.

Neljatunnine reis pole ammu nii kiiresti läinud.

Tõestisündinud lugu? /A true story?

Ma mõtlesin, et võib-olla sobib Torukoll mõnda kingikotti ja nii on "Tilluke Delisa ja torukoll" nüüd raamatupoodides soodushinnaga. Tervelt 51% ehk 7.55 eur.

Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli "leidsin". Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud. 

Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt "Brucelee!"

"See on väga lihtne. Järgmine kord kui sa lähed wc-sse, siis koputa ettevaatlikult selle pruuni seinakapi peale. Kui nad kodus on, siis nad vastavad sulle."
Tilluke Delisa jäi kõhklevalt õele otsa vaatama ega suutnud otsustada, kas õe juttu seekord uskuda või mitte. Sellegi poolest otsustas ta katsetada. Järgmisel korral kui ta wc-sse läks, koputas ta arglikult pruunile seinakapile.
"Tere!" kostus hetk pärast koputust teiselt poolt kappi kellegi peenike hääl, "kes seal on?"
"Mina olen Delisa," vastas Tilluke Delisa arglikult.
"Ah sina oledki Tilluke Delisa," ütles peenike hääl teiselt poolt kappi, " ma olen sinust palju kuulnud."
"Sa oled minust kuulnud?" kordas Tilluke Delisa üllatunult. "Aga kes sina oled?"
"Mina," lausus peenike hääl teisel pool kappi, "Mina olen Brutselee."
"Brutselee,"sosistas Tilluke Delisa omaette. "Nad on siis tõepoolest olemas..."

  

When I was a teenager I had a little and sometimes annoying little sister. I mean, I still have a little sister, but she's not that annoying anymore. She can be, but she also can be quite cool (don't tell her that!). 

Well, when she was little - 8-9 years old, she always wanted to be in my room, but I had my own things to do. Like recording songs (from radio shows) to tape cassettes. Yes, saying it out, makes me feel old. We lived in an apartment block and sometimes the pipes from bathroom (when neighbours flushed for ex) made strange noices. "What is it?" my sister asked. "A pipe monster," I answered right away. 

"What is the monster called?" she asked. I looked at news paper in front of me, where there was an article about Bruce Lee. 

"Brucelee," I answered. That is how she found out there was a pipe monster called Brucelee living in the pipes. The funniest part is that I used to stand behind the bathroom door when she was in bathroom and pretend that a pipe monster is talking to her from the pipes ( there was a ventilation opening in the bathroom and when I talked behind the door it sounded like the voice came from the pipes). First Brucelee was on my side and told my little sister not to bother me, but after a while my sister started to complain to her new  friend when I had been too mean to her and I felt really bad. That is when Brucelee became my sisters ally against the Mean Big Sister (=me) and they shared secrets no one else knew. 

So the story of the Pipe Monster is actually a true story;) 

More photos of my favorite Fashion Sunday + book party HERE. God, I sometimes miss these events, but am so grateful for this experience.

Spice Up Your Life!

Selleks, et Norras kõige tavalisemat argipäeva natuke vürtsitada, tuleb vaid pangakontot avama hakata.

Mäletate, et mõnda aega tagasi tahtsin ma avada pangakontot ja eeldasin, et netipank on ka automaatselt kaasas pangakontoga? Loomulikult ei olnud ju, nii et mul tuli tagasi pangakontorisse minna, mulle tehti taustauuring, kas ma olen piisavalt usaldusväärne netipanga jaoks ja alles päev hiljem helistati (pmst kõrvalmajast), et panime nüüd avalduse posti, saatke siis postiga tagasi allkirjastatud avaldus (pmst kõrvalmajja).

See kõik sai tehtud ja jäin siis mina naiivselt oma koodikaarti ja pangakaarti ootama. Ei midagi. Etteruttavalt ütlen, et kui mulle helistati, et saatke allkirjastatud avaldus tagasi postiga, öeldi ka, et nüüd läheb veel vaid paar päeva, et kõik on korras.

Nädal hiljem. 

Astun pangakontorisse, et uurida, kaugel mu asjad on. "Oi, alles nädal ootate, no nii kiiresti ikka ei lähe," vastab laialt naeratav naisterahvas. Ütlen siis, et no äkki igaks juhuks ikka uurime, kas kõik on korras. Ulatan Eesti id-kaardi. "Oi, välismaalane jah," naeratab naine veel laiemalt ja lisab, "siis läheb küll üks kuu aega kindlasti."

Mingi kõhutunne ütleb mulle, et ei tasu veel ära minna. Ütlen, et ma varasemast juba olen klient.

"Ahaa, sellisel juhul vaatame tõesti uuesti," ütleb teller. Ta klõbistab natuke arvutis ja hüüatab siis: "Ah jaa, näed sa siis, see avaldus ootab Teie allkirja ja fotot!" (Kui te siinkohal arvate, et keegi mulle sellest teada oli andnud, siis te eksite rängalt.) "Teeme siis selle pildi ära!"

Ma heidan pilgu peeglisse ja näen sealt endale vastu peegeldamas totaalset trammiõnnetust. Haige ja oksendava Ida kõrvalt ei ole ma just liiga palju magada saanud, mu silmaalused on kottis ja sinised, juuksed pesemata ja suvalises hobusesabas, jope kurguni kinni tõmmatud.

Umbes selline saab olema foto mu pangakaardil

"Jope tuleb vist eest lahti teha," ütleb teller. Muidugi, mõtlen mina oma mõttes, sest otseloomulikult on mul seljas pluus, kuhu Ida mõned minutid varem mustsõstramoosi peale ajas. Muidugi juhtub vaid minuga, et ma pean sellise välimuse ja rokase pluusiga (Karma oma titemammade rääbaka välimuse ja täisoksendatud pluuside eest, eks?) fotoaparaadi ette astuma. Ma vaatan pilti, mille ta valmis klõpsab ja ohkan häälekalt.

"Mis Te ohkate," ütleb teller, "te olete väga kena ja fotogeeniline!" Ma naeratan viisakalt. Valetada nad oskavad. "Kas teeme uue pildi?" küsib ta. Ma raputan pead ja ütlen, et ega ma paremaks ikka ei lähe. Pigem muutun ma iga minutiga veel vanemaks ja närtsinumaks. Me naerame.

Pangakaart saab LÕPUKS tellitud. "Ma usun, et ehk reedeks on see Teil käes?" ütleb teller. Targalt unustab ta täpsustamata, milliseks reedeks. Tark lüke. Norra puhul võib see olla see reede või reede järgmisel jaanipäeval.

Igaks juhuks küsin, et kuidas selle netipangaga on. "Just nagu oleks saadetud," ütleb teller. Ma tänan vastuse eest. Koduteel mõtlen, et võib-olla oleks pidanud küsima, et ega selle jaoks pilti pole vaja. Siis oleks vähemalt kõik mu Norra dokumendid ühtemoodi fotogeeniliselt kaunid.

****
To spice up life in Norway you do not need to do anything but open a bank account. A week ago I did so. Or at least I thought I did. I also thought when opening a bank account one automatically receives access to internet bank. I was wrong. After some phone calls the next day I found out I needed to go back to the bank office. At the office I got information that they need to do background reasearch to find out if I am reliable enough to have an internet bank (although I already am a bussiness customer at this bank). A day later I got a phone call that an application has been send to me by post (from builidng next door) and I have to send it back by post ( to a building next door).
Just to make it clear they also said in phone now it only will take a couple of days before I get the debit card and internet banking codes. By post.

A week later.

I walk into bank office to check how far things are. "Oh, but it has only been a week!" the lady in the office smiles. I still ask her to check if everything is okay (I have learned that in Norway it's better to ask that believe the answers you get). I hand my Estonian id-card. "Oh, but you're a foreigner," she smiles even wider, "then it takes at least a month!"
I get a feeling that I should not be satisfied with this answer. I tell her I already am a bussiness customer and she agrees to check the status of my card. "Well, look at that, you're application IS missing a photo and a signature!" (If you think someone had told me that, you are wrong).

"Let's take the photo then!" she says. I look at the mirror and I see a train wreck. Ida has been sick and I haven't had too much sleep, there are dark blue bags under my eyes, my hair is dirty and in a ugly ponytail. I look like Britney Spears in her bad days. You know, before she shaved off her hair. My t-shirt has black current juice spots on it. Of course, this can happen only to me that I have to take a document photo looking like hell (is it karma for critizising the looks of desperate housewives?). I look at the photo that will be on my bank card. Bloody hell, do I really look like this? Who let me out of the house looking like that?
Well. There's nothing to do now anyway. At least I have the necessary procedures done. "You will probably have the debit card by Friday," the lady says. She's a smart lady. She doesn't say WHICH Friday. It can be this week or in next June.
"And everything is okay with the internet bank?" I ask. She nods. On my way home I start to think maybe I should have asked if they need a photo for internet bank access as well. Or some other information. They don't tell you these things in Norway themselves.

Will see what happens in a week. Then I'll go and ask again.

Peamine läks meelest ära. Terrori eesmärk on külvata hirmu.

Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen (välis)poliitikas üsna võhik ja seepärast on sõjad ja terroriaktid üks nendest teemadest, millel ma väga sõna ei võta. Sest ma lihtsalt ei oska öelda midagi muud kui, et see kõik on nii kole ja hirmuäratav, aga see kõlab ühe täiskasvanud naise suust liiga naiivselt ja lapsikult. Ma ei taha kõlada nagu algklasside õpilane.

Ma ei muutnud ka oma Facebooki profiilipilti, kuid ma saan aru, miks inimesed seda teevad. Mind teeb kurvaks aga see, kuidas osa inimesi on võtnud nõuks seda naeruvääristada ja silmakirjalikuks pidada. Muidugi on samavõrd kahetsusväärsed kõik süütute inimohvritega terroriaktid, kuid ka mind raputas ja hirmutas Prantsusmaal toimunu rohkem kui sündmused "seal eemal". Võib olla ongi põhjus minu ignorantsuses. Siiani on kõik toimunud "kusagil seal eemal", paikades, mis tunduvad mulle kauged ja võõrad, Pariis aga tundub mulle "siin samas kõrval". Täpselt samamoodi nagu rängad autoavariid, tulekahjud, vargused on "lihtsalt kohutavad", seniks kuni see tabab meid endid, meie lähedasi. 

Lisaks on mu enda tuttavate seas järsku ellu ärganud vandenõuteoreetikud, kes nimetavad peavoolumeediat uskuvaid inimesi lammasteks, kes ei oska kasutada loogikat ja räägivad "faktidest, mida keegi ei tea". Mul on piinlik nende inimeste postitusi lugeda. 

Mina soovitan lugeda artiklit Mihhail Lotmani blogist: http://www.lotman.ee/blogi/terror-ja-soda

Ja ei saa ma  midagi sinna parata kui minu meelest on see ilus žest. Olgu ma siis seepärast lammas või silmakirjalik.

Ma olen nii kaua vales elanud/ I've been lying for so long?

Ma olen oma Norra raamatuga jõudnud suusatamise osani ja selgus, et ma olen 18 aastat vales elanud. Ma olen muudkui kilganud, kuidas mulle meeldib murdmaasuusatamine (peale seda kui ma selle Norras selgeks sain), kuid tõde on hoopis see, et peale Norras elamist ei ole ma murdmaasuuski rohkem jalga saanud. 

Kuna raamatu point on "18 aastat tagasi ja praegu", siis avastasin ma eile end õudusega mõttelt, et ma peaks sel talvel uuesti suusad alla saama. "Kuid mul pole ju suuski," leidsin ma eile vabanduse. Nii nagu ka 18 aastat tagasi, kui mind suuskadele sunniti.

„No nii, Lisa, tuled ka meiega kaasa suusatama,“ otsustas Knut ühel pühapäeval. Nende peres oli „Lissüst“ sujuvalt „Liisa“ saanud.

„Kuidas, mul pole ju suuski,“ vastasin ma naiivselt. Otseloomulikult oli Knutil garaažis korralik varusuuskade valik.

„Aga ma ju ei oska,“ proovisin ma uut vabandust leida.

„Õpetame,“ lausus Knut ja tõi suusavarustuse välja. Tund aega hiljem olin ma täissuusavarustuses Knutiga nende tagahoovis suuskadel seismist harjutamas.

„Oota, ma ei saa nii kiiresti,“ podisesin ma mäest, mis Norra ja isegi Eesti mõistes oli täiesti lame maa, suuskade otsa koperdades üles rühkides.

„Ei, ole midagi,“ julgustas Knut. „Hoia keppe rohkem keha lähedal, mitte ära aja käsi nii laiali. Püüa nüüd mitte jalgu tõsta, vaid suuskade peal end libistada ja keppidega end toetada.“

Nii kui ma suusakepid kehale lähemale liigutasin, kaotasin tasakaalu. „Ma ei saa ju, see on võimatu,“ torisesin ma end püsti ajades.

„Mis sa ajad, vaata Trulsi ja Erikut, ei ole ju võimatu.“

„See ei ole sama, nemad on sündinud ski på beina, mina näen suuski põhimõtteliselt esimest korda elus!“

Truls ja Erik kolme-nelja-aastased tulevased suusakuningad olid ilmselgelt lamedal maal suusatamisest tüdinenud ja justkui minu narritamiseks laskusid nad siuh ja siuh maja taga olevast mäenõlvast alla. Igavesed väikesed kiusupunnid!

„Ei ole nemad ka suusad jalas sündinud, kõik on harjutamise asi. Ja nüüd proovime aga uuesti, küll see varsti välja tuleb,“ sundis Knut mind uuesti püsti tõusma ja suuskadel edasi liikuma. „Proovi rahulikult end libistada ja ära ole nii kange, lase end põlvedest allapoole.“ Ma kujutan ette kui koomiline ma võisin välja näha – käed laiali ja suusakeppidega vehkimas nagu juhendaks ma orkestrit, suuskade otsa koperdamas ja kukkumas. Kukkumine tuli mul palju paremini välja kui suusatamine. Aga Knut ei andnud alla. Ta oli endale võtnud eesmärgiks mind suusatama õpetada, võtku see aega kasvõi munapühadeni, sest polnud kartagi, et lumi võiks enne seda ära sulada ja mind piinast päästa.

Ma ei teagi, mis ühel hetkel juhtus, aga korraga liikusin ma suuskadel edasi ilma, et ma oleks suusaotsi risti ajanud, nende otsa koperdanud ja pikali kukkunud. Ma suutsin terve ringi aiamaale peale teha ilma, et oleksin kukkunud. Ma olin õnnelik ja väsinud.

„Tubli tüdruk,“ säras Knut õnnest, „ma ju ütlesin, et sa saad hakkama. Tee üks ring veel.“

„Mis? Kas ei aitagi?“

Knut raputas pead ja suunas mind uuesti „rajale“.

„Orjapidaja,“ kisendasin ma talle kui olin jälle kukkunud. Püüdsin küll haledat nägu teha, aga Knut oli visa hingega, tema juba alla ei andnud. Ukerdasime aiamaal terve tubli hommikupooliku enne kui ta lubas mul tuppa puhkama minna.

****

 I have reached the chapter of skiing in my book about Norway and I just realized I've been living in lies for 18 years. I have told everyone how much I enjoy cross country skiing (after I finally learned 18 years ago), but the truth is that after moving to Estonia I have not seen or used cross country skiis since then. For 18 years I have lied to you my friends!

The idea of the book is "18 years ago and now" and I started to think that this means I need to go cross-country skiing again. But what if I can't? What if I don't rememeber? What if I will look ridiculous like the first time when my host father tried to teach me? And I don't have skiis...

I remember how much I hated the first times when we went skiing. I hoped and prayed that snow would have melted by Sundays, but it was a naive wish. I think only 1-3 months are without snow in Norway. One can always find a way to ski in Norway.  

"I suspect that I know too much about things it's stupid to know a whole lot about"

1. Ma olen 13 reedel sündinud. Sellest ajendatuna ka see postitus. Naljaga (või kas ikka on naljaga?) kipun ma ütlema, et ilmselgelt ei saa see päev tuua õnnetust kui sündis nii imeline olevus nagu mina. Samas võib-olla selgitab see sünnikuupäev, miks minuga alati igasugu asju juhtub, miks ma igasugu äpardustesse satun? 

2. Ainuke toit, mida ma ei söö, on piimanahk. Ja see ei ole ju tegelikult isegi söök! 

3. Ma ei saa kohvi juua "vale suurusega" tassist. See võtab pool kohvi joomise naudingut ära ja siis ma pigem ei joo.

4. Ma ei saa külmkappi/taldrikule/potti/pannile alles jätta "üksikut" toitu. St kui taldrikule jääb alles kaks vorstiviilu, siis ma söön kas ära mõlemad või mitte kumbagi. Külmkapis, riiulites, sahtlites peab asju võrdselt olema, st et ühelgi riiulil ei tohi olla vaid üks asi. Ikka selleks, et kõigil oleks paarilised ja keegi ei tunneks end üksikuna.  

5. Ma ei armasta sokke kanda. Ka keset pakast võin ma talvesaapa tõmmata täiesti paljaste varvaste otsa (ja sattuda nii piinlikkesse olukordadesse. n+1 korda on mu paljaid varbaid keset talve kummaliselt vaadatud). Ja kui ma siiski sokke kannan, siis need peavad valged olema!

6. Mul puudub ruumiline nägemine. Ruumilistest kujunditest sain ma keskkoolis jagu nii, et mu tolleagne poiss-sõber tegi mulle kodus kartulitest ja spagettidest kujundeid, nii et ma näeks, et teisel pool telge on ka veel midagi. Kontrolltöödeks ma õppisin üheksal juhul kümnest lahenduskäigud ja vastused pähe.  

7. Ma ütlen enne kui mõtlen (ja tihti väga kummalisi asju). Nii olen ma õelt isadepäevalt küsinud, mis kell ta isa isaks sai ja Marekilt, et kust ta teab, et kõik lehmad tüdrukud on. Samas pean ma end keskmisest intelligentsemaks inimeseks. Hmmmm...

8.  Mind häirib kellatiksumine. Ma ei saa magada kui kusagil kell tiksub, ma peidan need kappi või kuhugi riietehunnikusse ära. Ja unustan need sinna. 

9. Ma ei oska pakendeid avada. Kuigi pakenditel on kirjas "open here" ja neid peaks saama kenasti avada, on kõik minu pakendid eranditult kas valest kohast või koledasti lahti rebitud. Kui te arvate, et ma seda õnnetut suhkrupakki, mille pärast leiutaja enesetapu tegi, õigesti lahti tegin, siis te eksite. Aga miks te peaksitegi seda arvama? Mind tundes te teate, et ma teen kõik pakendid valesti lahti. Ja mind mitte tundes, ma just ütlesin, et ei oska pakendeid avada.

10. Ma solvun mõnikord nagu väike laps ja ei oska siis ka mossitamist järele jätta.

11. Ma söön apelsini ja arbuusi vaid siis kui need on juba tükkideks lõigatud. Vastasel juhul võivad need mu pärast kappi seisma jäädagi. 

12. Mu nõrkuseks on Kalevi valge šokolaad ja Fazeri pähklitega šokolaad ja saiakesed.

13. Ma tean liiga palju kasutuid fakte või siis "ühel võ teisel põhjusel kahtlustan ma, et tean liiga palju asjadest, millest on idiootlik palju teada" nagu on öelnud üks mu lemmikkirjanik Erlend Loe.

Vähemalt "Naiiv.Super." on eesti keeles ka ilmunud, soovitan lugeda. Hüsteeriliselt naljakas. Samas ka mõtlemapanev.

Boonus nr 14. Ma sõin lapsena oma taldrikud võimalikult kiiresti tühjaks, sest ma ei tahtnud, et kausi põhjas olevad mõmmid ja jänesed ära upuksid mu piimasupi sisse. 

Pange teie ka oma 13 kummalist fakti kirja. Siis ma ei tunne end ehk üksi nii veidrana.

1. I am born on a Friday 13th. Is this the best thing that has happened on this day or a reason why strange things keep happening to me and only me? 

2. The only food I do not eat is the skin that comes on soups, sauces when they are left standing outside for too long. And that's not even a food!

3. I cannot drink coffee from a "wrong size" cup. It takes away the pleasure of drinking coffee.

4. When there are two pieces of sausage/bread/etc left on a plate I have to eat both or none, otherwise the on left will feel sad and lonely. The same goes to placing food and things in the refridgerator/shelves - everything has to have a partner. 

5. I do not like socks. I can easily go without socks in the wintertime as well. Guess how many times people have looked at me funny when I have taken off boots and revealed my bare feet.

6. I cannot see visually. When one draws a square, I see square. Not a cube. 

7. I say before I think (and the oddest things). I have asked my husband how he knows that all cows are female and on Father's Day I asked my sister what time her dad became dad.

8.  I cannot stand the clocks ticking. I cannot sleep with clocks ticking. I always hide the clocks somewhere and forget where I have put them later.

9. I cannot open things. Even if it says "open here" I tear things open from wrong places. Yes, I would have been one of these people who didn't know how to open the small sugar packages and indirectly cause the inventor's suicide.

10. I can get mad for no obvious reason and then I cannot let go pouting. 

11. I only eat oranges and water melons when someone has already cut them to pieces.

12. I love white chocolate by Kalev Chocolate Factory and chockolate with nuts by Fazer.

13. I know too many useless facts. Or as Erlend Loe, one of my favorite authors has said "I suspect that I know too much about things it's stupid to know a whole lot about".

Kas teie usute muinasjutte ja õnnelikke lõppe?

Ma olen hingelt lootusetu romantik. Lisaks ajaloolistele ja õõvastavatele filmidele võin ma lõputult vaadata romantilisi filme. Kaunis naine, Unetus Seattle'is, Sulle on kiri, Notting Hill...Saate aru küll, mis tüüpi. Jah, ma iga kord muidugi ka kirun end, et miks põrgu päralt ma neid vaatan, sest need filmid on ju kõik täpselt ühe sisuga. Poiss ja tüdruk armuvad, lähevad lahku, tekib keegi kolmas ja lõpuks saavad poiss ja tüdruk jälle kokku ning elavad õnnelikult elu lõpuni koos. 

Ma olen palju mõelnud selle peale, et kas ka päris elus selline süžee toimiks. Mul oli üks tuttav paar, kes kokku moodustasid muinasjutulise terviku, muidugi oli ka neil argiseid tülisid ja muresid, kuid nii laias laastus olid nad nagu kokku loodud. Kõik ootasid nende pulmi ja lapsi ja noh kogu seda õnnelikku lõppu...et kuni surm neid lahutab. Elu läks aga teisiti. Kõigi suureks kurvastuseks läksid nad lahku. Nad ise muidugi väitsid, et on nüüd leidnud "tõelise armastuse" ja Facebooki hakkas üksteise võidu ilmuma überromantilisi pilte uute kaaslastega. Kõigile, peale nende endi, oli selge, miks seda tegema hakati. Nende uued kaaslased olid ebakindlad ja armukadedad, iga hinna eest hoiti ära võimalust, et need kaks inimest võiks kokku sattuda. Kõik teadsid, et on vaid aja küsimus, kuna need kaks uuesti tee kokku leiavad. 

Aeg läks aga aina edasi, kuid muinasjutulikku taaskohtumist, mis oleks lõppenud suurte pulmadega, ei toimunud. Kõik olid pettunud, tunnistasid, et see muinasjutt oli siiski ilma õnneliku lõputa läbi saanud. Ja võib-olla nad ikka ei olnud kokku loodud, mõtlesid kõik. Võib-olla need uued kaaslased olidki "tõeline armastus".  Ma olin (olen) ilmselt ainuke, kes seda kunagi uskunud pole Ma ei tea, miks. Võib-olla selle pärast, et ma tean, et inimest saab armastama õppida, kuid see on midagi muud kui päris armastus. Ma ei oska seda erinevust hästi selgitada, aga ma tean, mis vahe on armastusel ja armastusel. 

Nüüd te kindlasti ütlete, et aga mis see üldse minu asi on, kes keda ja kas armastab ning kellega koos on. Ega ei olegi. Ma ei ole nendele inimestele kunagi sellest rääkinud, sest see on nende enda asi, kuidas ja kellega nad oma elu elavad. Kuid samas olen ma omaette palju nende peale mõelnud. See on nii veider, et kahe tegelikult võõra inimese elu mulle nii korda läheb, et ma aeg-ajalt ikka leian end mõttelt, et huvitav kas nende puhul võiks siiski kogu see lugu leida muinasjutuliku õnneliku lõpu. Samas on nende lahkuminekust juba nii palju aega möödas, et isegi minusugune naiivne romantik hakkab kaine mõistusega mõtlema, et see rong ilmselt siiski on juba läinud. Ja siis jälle  mõtlen ma, et aga on ju ka vastupidiseid näiteid. Ma mõtlen, kas siin oleks kasu "milka lehma müksest"? Ja siis jälle mõtlen ma, et kes annab mulle õiguse teiste elus sorkida. Mõelda, kui keegi hakkaks minu abielus sorkima. See oleks ju kohutav. Seepärast ma ei sorgigi. Lihtsalt aeg-ajalt mõtlen nende peale. 

Üks mu kõige lemmikumaid puhkusemälestusi.