Läbipõlenud, aga mis edasi? /Burnt out, but what's next?

Mõnikord ma ikkagi ei saa psühholoogi juures käimise mõttest aru. Selle diagnoosi, et olen läbipõlenud ja depressioonis ning vajaksin eelkätt puhkust (kahekesi mehega) oleksin ma võinud endale ise ka panna. Samuti saan ma aru, et kõik probleemid saavad alguse kusagilt lapsepõlvest jne jne jne ja okei, ma võin iga nädal käia seal "ennast avamas" ja vastamas küsimustele, millele ma tegelikult ei tahaks vastata, aga miks pagana pärast ei või nad tibakenegi nõu anda. Noh, et kui ma iga päevaga aina rohkem läbi põlen, siis kuidas seni endaga hakkama saada, kuni me mind "korda saame". Mulle ei aita nõuanded, et eemaldu kümneks minutiks kasvõi - kus ma siis eemaldun, jätan Ida üksinda aeda nii kauaks? Selle kümne minutiga jõuab ta 67 korda terrassilt alla kukkuda ja 89 korda ära uppuda. Ühesõnaga veider värk see psühholoogi juures käimine. Ma kunagi ammu käisin ka korra psühholoogi juures, sest ei osanud leinaga hakkama saada, aga kui psühholoog hakkas "mu probleeme lahti harutama nagu lõngakera, kus üks ots on lapsepõlv", siis ma mõtlesin, et fakk, mul on abi vaja probleemiga siin ja praegu, mitte lahti harutada lapsepõlve. Rohkem ei läinud. Õnneks praegune psühholoog tundub mulle tibake arukam. 

Tookord võtsin ma end ise kätte, et üle saada. Sebisin endale Oslosse stipendiumi ja õppisin kolm kuud Skandinaavia kirjandust, külastasin muuseume, parke ja õppisin, Eestisse tagasi minnes võtsin ülikoolis aineid nagu leinapsühholoogia jm sellised ning sain hakkama. Ja eile õhtul mõtlesin ma ka, et suure tõenäosusega pean ma püüdma end ise "korda teha". Ma tunnen, et tegelikult ei ole mul jaksu ja on tõesti 50/60 võimalus, et Norra muinasjutt saab selleks korraks läbi kui mõned asjad ei muutu, aga seniks püüan ma end kokku võtta ja kasvõi kirjutamisega end "ravida". Ma muudkui lükkan Norra loo kirjutamist edasi, aga see on nii vale. Ma loen mustandit ja tunnen, et nii palju emotsioone ja huviatvaid juhtumisi/lugusid (nagu allpool olev katkend) on jagada, täpselt nagu siis kui ma selle kirjutamisega alustasin. Miks ma nüüd edasi ei kirjuta? Ma võtsin eesmärgiks iga päev kasvõi kümme lehekülge kirjutada. Vaatame, kas saan hakkama. 

Rotary reeglite järgi oleksin ma pidanud Britti ja Arne juurest ära kolima juba novembris, minu järgmiseks perekonnaks oleks pidanud saama perekond Olstad, keda ma juba väga hästi tundsin. Samal ajal selgus, et üks Yuko vahetusperekond ei saa teda sel ajal vastu võtta ja tema sai Olstadid endale. Mina oleksin pidanud minema oma neljanda pere juurde ja siis hiljem saama ühe Yuko vahetusperedest endale. Oma neljanda pere vastu ei olnud mul midagi, ka Olsenitega olin ma varem kohtunud. Olsenid olid meid Yukoga ühel nädalavahetusel kutsunud kaasa oma hytta’sse, mis asus Rørose, vana vasekaevanduselinnakese lähedal. Kahjuks aga ei saanud viimasel hetkel kui mul juba kotid pakitud olid Olsenid mind just sel ajal vastu võtta. Mind otsustati paigutada Yuko eelmise vahetusepere, Burebure või Kurekure’de (ma ei suutnud seda kummalist perekonnanime endale kuidagi meelde jätta) juurde. Ma ei tahtnud Bureburede juurde. Nad olid mu jaoks täiesti võõrad inimesed, erinevalt Brittist, Arnest, Olstadidest ja Olsenitest. Ja Korsæthidest, kellest veidike hiljem sai mu teine Norra perekond. Ma olin Yuko peale pahane, et ta Olstadid mult ära võttis.

„Ma ei saa aru, miks mina pean täiesti võõraste juurde elama kolima,“ kaebasin ma Faylynile, „Ma ei taha nende juurde minna.

Minu suhe Britti ja Arnega oli nii lähedaseks muutunud, et ma pidasin neid tõepoolest oma teisteks vanemateks. Me saime ideaalselt läbi ja ei olnud kordagi tülitsenud. Kui üks kord välja arvata, kui mu norra keel mind arvatavasti alt vedas ja ma olin kõige olulisema osa jutuajamisest välja jätnud. Lillehammeris elas tol ajal ka Allar Levandi oma perega ja ma ei teagi, kelle kaudu ma nendega tuttavaks sain, kuid ühel korral kui ma neil külas olin, küsis Anna minult, kas ma ei saaks neile üheks õhtuks lapsehoidjaks olla. Loomulikult olin ma nõus, aga pidin seda siiski ka Brittilt ja Arnelt küsima. Brittil ja Arnel ei olnud selle vastu midagi, sest nad olid väga hästi kursis, kes Levandid on ja nende arvates oli see vaid tore, et ma teiste eestlaste, pealegi kuulsatega, läbi saan käia.

„Ma siis lähen,“ ütlesin ma järgmisel päeval pärast õhtusööki Brittile ja Arne.

„Mis kell sa kodus oled?“ küsis Arne.

„Hommikul. Ma jään nende juurde ööseks.“

„Kuidas? Ööseks?“ küsis Britt veidike ärritunult.

„Jah, ma ju ütlesin, et lähen nende juurde täna lapsehoidjaks.“

„Seda küll, aga sa ei rääkinud midagi seal ööbimisest,“ lausus Britt.

„Kuidas, ma ju ....,“ kokutasin ma.

„Me ei saa sul lasta võõraste inimeste juures öösel olla, mis sa arvad, mida Rotary sellest arvaks, kui me lubaks sul niimoodi kodust ära olla,“ vastas Britt konkreetselt.

„Aga, aga...ma ju olen juba lubanud,“ kogelesin ma, „ma ei saa neid alt vedada. Pealegi te ju teate, kes nad on.“

Britt raputas pead. Tema otsus oli kõigutamatu – ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda.

„Arne?“ vaatasin ma paluvalt Arne otsa. Ka Arne raputas pead. Ma ei võinud mitte mingil juhul sinna ööseks jääda. Ma olin nutu äärel, kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et nad ei saagi minu peale loota, kuidas ma ütlen neile, et olen neid alt vedanud.

„Nad ju loodavad minu peale,“ proovisin ma uuesti. „Te ju teate, et nad on korralikud inimesed.“

Britt ja Arne leebusid pisut. „Hea küll, teeme nii, et sa võid lapsi siin hoida.“ Ma olin nii õnnelik, et ei pidanud Anna Levandile helistama ja ütlema, et olin neid alt vedanud. Nüüd jäi vaid loota, et ta on nõus, et ta pojad tema jaoks siiski võõraste inimeste juures ööbivad. Õnneks oli Anna nõus.

See pisike arusaamatus, kus ma olin unustanud mainida, et ma kodus ei ööbi, jäi ka ainukeseks. Rohkem ei olnud meil ühtegi tüli. Nemad olid harjunud minuga ja mina nendega, ma ei tahtnud nende juurest ära kolida võhivõõraste Kureburede juurde.

„Aga kas sa ei võiks küsida, kas sa ei tohi Britti ja Arne juures edasi elada?“ pakkus Faylyn välja lahenduse. „Või siis kohe oma kolmanda pere juurde kolida?“

Mul läks hästi. Ma võisin Britti ja Arne juures edasi elada. Mulle tundus, et Olsenid olid küll korraks solvunud, kuid mina olin õnnelik, et mul nelja pere asemel vaid kaks pere oli. Britt ja Arne ning Knut ja Kari.

Britti ja Arnega 17.maid tähistamas

Sometimes I don't understand the meaning of going to therapy. I mean I knew this myself that I have depression and burnt out, but what next?  I know what I need is a time off (together with my husband), but how is that possible? Or the advice to have some alone time when I get angry? How? What to I do with Ida. Leave her alone? She will manage to drown 899 times or fall down from the terrace 899 times while I am having my alone time. There is a 50/60 chance we are going back to Estonia, if certain things will not get better, but there we need a plan B. I have no plan B, it makes me stressed and worried, uncertain. It is okay to go there once a week and talk about my feelings and childhood, but how do I deal with the problem meanwhile? It takes time to get me "fixed".  

I have been to a psychologist once before, when I didn't know how to cope with grief, when we started to solve the problem from childhood, I stopped going there. I needed help with grief, the childhood things we could have fixed later. Thank god, the psycholgist in Lillehammer seems to have more sense. 

Back then I decided to fix myself. I managed to get a grant to Oslo, studied Scandinavian literature, went to many museums and just concentrated on studies, after I went back to Estonia I took a lot of psychology classes in University and I got fixed. At least so I thought. 

I think I need to do the same now. I do not have energy, but I think one possible solution could be continuing to write my book about Norway. There are so many cool stories to share and when I read the old draft I think it would be interesting for others to read as well. Why don't I continue reading? Writting has always been the best therapy for me. I have set a goal to write at least ten pages every day. Can I do this?