Kes see loll siis lihtsalt lõbu pärast osaleb!

Ma olen siin mõnda aega jauranud Marimelli kommentaariumis mulle tundmatu inimesega, et enam mitte teise kommentaariumi risustada, panen oma mõtted siia (ka) kirja. Pikk lugu lühikeseks, siis keegi kommentaator kirjutas, et  (vabandan ette tundlike lugejate ees liialduste jm elukahekümneneljaliku tõlgendamise pärast) ilgelt nõme, et blogiauhinnad nopivad popimad, et järgmisel aastal nood, kes võidavad ärgu osalegu või osalegu muus kategoorias, et teistel ka võimalus oleks võita. 

Mu meeles on ilgelt nõme hoopis see, et keegi sellise ideega välja tuleb ja kirjutasin, et see oleks ju sama, et oleksime Bjørn Dæhlile või Björn Borgile öelnud, et kuulge, olge head vennad, ärge te võistelge, et muidu teistel polegi võimalust.

See oli tundmatu kommentaatori arvates ikka ilgelt nõme, et ma rahvusvahelist sporti ja Eesti blogiauhindu võrdlen ja siin ma tahakski öelda, et JUST NIMELT! See ei ole MM, OM, EM ega Nobeli auhinnagala, vaid lihtsalt üks MEELELAHUTUSÜRITUS (a la Kroonika seksikate vms valimine). Julgesin ka öelda, et võit näiteks minu jaoks EI OLE kunagi olnud kõige olulisem, mille peale (nagu ma aru sain) mu uus "sõber" ütles, et loll jutt, sest alati on oluline võit. Jah, ma absoluutselt ei vaidle vastu, et võita on äge, aga kammooon, öelda, et alati on olulisim võit on minu jaoks väär. Mu meelest need inimesed, kes nii arvavad, sunnivadki oma kolmeaastast last käima kaheksakümnes trennis, et nad saaks eliitkooli, kus nad ilmselgelt tohivad vaid parimad olla ning üks "neli" tunnistusel tähendab juba seda, et vanem ähvardab last "lollide kooli" panna. Alati ja igas asjas peab parim olema. Aga miks? Kas ei oleks õigem õpetada, et alati ei saa parim olla?

Ja me jõuame tagasi nende paganama blogiauhindade juurde. Täna lugesin ma uut kommentaari - et uuel aastal pandagu popimad blogijad omavahel võistlema. Päriselt? Wtf? Ma ei tea, kas nood kommenteerijad on ise blogijad, kes ei saa tasuta asju või kust inimestel üldse selline pseudoprobleem selle auhindade jagamisega tekib? Muusikaauhindade jagamisel paneb mõni ansambel kõik kategoorijad kinni, sest on tol hetkel kõige popim. Sama on Oscarite jagamisel. Kes on parim, võidab. Ja sport. Ärgem unustagem sporti. Norra ei tohiks üldse suusatamise maailmameistrivõistlustel osaleda, sest noh nad ju võidavad kogu aeg. Nii palju kui ma olen vaadanud suusatamist, on Norra lipud alati ees lehvinud, aga no näe, ei tule keegi ütlema, et teie minge osalege nüüd male MMil. 

Ehk siis minu jutu point?

Auhinnad saagu need, kes on popid/parimad/rohkemate lugejatega, sest nemad pakuvad ilmselgelt lugejatele (sponsoritele?) midagi, mida teise blogijad ei paku. Saagu või kümme aastat järjest kui suudavad nii kaua (kasvõi igas kategoorias) popid olla. Nii lihtne ongi. Tahad ise blogijana nr 1 olla? Aga kes sul keelab teha midagi sellist, et nr 1. saada? Igaljuhul ärge tahtke, et see väike meelelahutusüritus oleks midagi "poliitilselt korrektset". Tegelikult isegi mitte seda. Meenutab nagu kommunismi, see "olgu kõik võrdsed" soov. Teoorias ehk isegi ilus mõte, praktikas teame me kõik, kuidas läks. 

Ehk oleks lihtsam leppida sellega, et kõik ei ole võrdsed, alati on keegi, ks on parem, kes võidab ja jumala eest, võit EI OLE igas olukorras kõige olulisem? Või siis tuletada endale meelde, et blogiauhind EI OLE mingi elumuutev suursündmus, vaid meelelahutus nagu ma n+1 korda olen öelnud? Ei ole vaja mõelda skeeme, kuidas KÕIK kasvõi korra võita saaks. Vsjoo. 

Nädalavahetuse võitja olin aga mina, sest ma olin AINUS, kes ujumas käis järves. Tegelt vist jagan Idaga 1-2 kohta, sest tema oli ka ikka vees. Ahh, ja mehed käisid peale sauna vees. Krt! ISEGI kodus ma ei võida midagi!