"Kas sa ei oleks siis võinud Liisuga normaalsel ajal koju tulla?"

Ma käisin nädalavahetusel koolikokkutulekul. Raatuse Gümnaasium sai 95.aastaseks. Ma ei ole kunagi varjanud, et mulle meeldivad sellised üritused. Natuke raske (või siiski mitte?) on uskuda, et selle pildi tegemisest on juba 15 aastat möödas. 

Koolikokkutulekud tekitavad minus alati natuke segadust. Et kes ma siis olin? Oivik või nohik või popp nagu cheerleadrid ameerika filmides, hall hiireke või lihtsalt särav isiksus ja kompott kõigest eelpool loetust. Ilmselt just seda viimast. Nii nagu ka kooli ajal olin ma alati esimesena koolis (vähemalt algkoolis ja põhikoolis), olin ma ka seekord klassijuhataja tunniks platsis enne kui õpetaja ise oli kohale jõunud. Kärt ja Ave olid ka. Naersime, et nohikud on ikka esimesena kohal, et midagi ei muutu. 

Minu klassijuhataja oli matemaatika õpetaja. Ma ei ole numbrite ja matemaatikaga kunagi sina peal olnud. Kunagi. Ja meie matemaatika õpetaja oli karm mutt. Seetõttu ei olnud ma mõnikord ka temaga sina peal. Matemaatikaalaselt. Ma ei olnud ainus, kes teda kartis. Kui ikka kodune töö oli tegemata, siis see hästi ei lõppenud. Said kahe, hakkasid nutma ning said eluteele kaasa kuldsed õpetussõnad, et "elu ei peagi lihtne olema". 

Klassijuhatajana oli ta ka karm mutt. Teises võtmes. Ta seisis su eest nagu emalõvi. Näiteks mäletan ma, et 12.klassi lõpus tekkis korraks vaidlus, kas ma tohin teistega koos lõpetada või ei. Ma olin 11.klassi käinud koolis Norras, seega läksin ma Eestis 10.klassist kohe 12. klassi (muidugi pidin ma mingid tööd järgi tegema). See tekitas vastakaid arvamusi. Paar õpetajat, kes minuga kohe üldse minuga sina peal ei olnud, olid kategooriliselt minu lõpetamisele vastu. Esimest korda elus käis mu ema koolis. Toimusid õppenõukogu kohtumised ja jumal teab, mis veel. Klassijuhataja seisis minu eest. Ma lõpetasin 12.klassi koos teistega. Hull lugu oli! 

Klassijuhatajaga nüüd kohtudes tekkis südamesse soe tunne. Sai teha nalja tema karmi õpetusstiili kohta, samas on paljud tõdenud, et just tänu keskkooliaegsele matemaatika tugevale põhjale on neil ülikoolis lihtne olnud. Mina ootan ikka veel päeva, et aru saada, kuna mul neid valemeid päriselus vaja peaks minema. Ristkorrutis on kõik mida vaja;)

Õhtul toimus pidulik koosviibimine Dorpat konvetentsikeskuses. Korraldusliku poole jätan ma arvustamata, ütlen vaid, et kui kooli sajas juubel on, küsige abi. Ma tulen projektijuhiks. Ja toitlustajaks, sest mul lihtsalt oli valus vaadata, kuidas Dorpat jättis toitude pealt teenimata. 400+ külalist, 400+ vähem või rohkem purjus külalist, ja nad ei pakkunud toitu! Kas te kujutate ette kui palju suupistevaagnate pealt oleks saanud sellisel üritusel teenida? Ja tegelikult oleks äge kui koolikokkutulekul järgmine kord oleks koolidisko. Selline retrovärk. Mu onu ja tema klassivennad korraldasid vanasti koolidiskosid. Ma usun, et nad teeks ka seekord ühe ägeda diskensi. See oleks ju kihvt? 

Muideks, nii veider kui see ka pole, siis nii minu emal, onul kui minul on olnud samad õpetajad. Loomulikult mitte kõik, kuid me kõik kolm saame meenutada kooli kõige kardetumat õpetajat, keemiaõpetajat preili Kütti. Kooli legend, kes pani nimestiku järgi istuma, vahetunni ajal ringiratast jalutama ja kui vihastas tõmbas joonlauaga klassipäevikusse kõigile "ühed". Tema klass asus teisel korrusel. Mõnikord olid ta klassi aknad kiviga katki visatud. 

Me saame koos meenutada. Veider, eks? Ka mu vanaema on käinud selles koolis.

Dorpatisse minnes küsis mu klassivend Elari, et kas ma mäletan, et me käisime peale kooli McDonald'sis burksi söömas, mina olla talle välja teinud. Seda ma ei mäletanud. Ma mäletasin, et ta käis mul põhikoolis peale kooli tihti külas, me olime head sõbrad. Ta kiusas mind sellega, et ajas mu kassetiriiulit sassi. Mul oli see sätitud aastaarvude ja värvide järgi. Tema tõstis Talvehittide kasseti Sügishittide kohale. Lihtsalt selleks, et mind kiusata. Üks kord tegin ma talle vahvleid, et oma uue välismaise vahvliküpsetajaga eputada. Vahvlid ei õnnestunud. Elari arvas, et ma ei peaks rohkem kunagi süüa tegema. 

Te ei kujuta ette kui tore oli üle pika aja näha vanu klassi- ja koolikaaslasi. Nad olid kõik nii ägedad. Osa neist polnud grammivõrdki muutunud. Klassiõde Heilyka nägi ikka välja nagu 18 ja imekaunis. Ta oli meie klassi kõige ilusam tüdruk, ma kadestasin teda. Popp oli ta ka. 

Teised olid ehk tibake muutunud. Tibake. Poisid pisut rohkem. 

Mida õhtu edasi, seda rohkem segadusse läksin mina. "Sind ma muidugi mäletan?"öeldi mulle siit ja sealt. "Sina oled ikka minu jaoks see noorem tüdruk, kellega me koos peol käisime,"kostus kusagilt. "Sind ei saanud juba kooliajal uskuda,"lisas keegi. "Ah, see oled ju sina!"kuulsin ma. Kuidas saab olla, et ma olin samaaegselt olnud nii nohik kui popp, sest tundus, et ma olin läbi käinud kõigiga. Kõigile meenus seose minuga midagi. Ma käisin läbi isegi "klassi sportlasega" kui tuua näide ameerika filmidest. 

Mul on meeles, kuidas kooli popimad istusid teinekord kooli sissepääsu ees ja ma mõtlesin alati, et ma ei taha neist mööda minna. Poisid tundusid ülbed ja tüdrukud nii ilusad, ma kartsin neid. Hiljem käisime me koos pidudel. Kooliajal ma a-katega väga läbi ei käinud, nad tundusid ennasttäis, pidasid end vist paremateks. Nüüd oli hoopis teine tera, nad olid täiesti normaalsed (tegelikult sain ma sellest aimu juba eelmisel koolikokkutulekul). Vanusega vist arenenud;)

Õpetajad kallistasid ja hoidsid mul käest. "Ma olen su peale nii palju mõelnud!" hüüatas mu põhikooli esimene klassijuhataja, vene keele õpetaja Mareida. "Kuidas sul läheb? Nii tore sind näha!"ütles teine. "Ma elan sulle kaasa,"lausus kolmas. "Ma mäletan,kuidas..." rääkis piinlikke meenutusi neljas. Ma olin üllatunud kui nägin ringi jalutamas ka Vanaisa Piigot (ma ei mäleta selle õpetaja nime), ta andis meile geograafiat ja/või ajalugu, ta oli juba kooliajal vana... Tema ilmselt ei oleks mind mäletanud, aga teda mäletavad kõik. Mina eriti eredalt. Ta leidis mu sahtlist puksi. Ma vaatasin talle suurte süütute silmadega otsa ja ütlesin, et see pole minu oma. Üks teine tüdruk jäi süüdi (ma arvan, et see oli Kaire). Mul hakkas südametunnistus piinama ja ma tunnistasin üles, et see on minu paber, aga "mitte puks, ma ausòna ei kirjutanud sealt maha". Vanaisa Piigo noogutas ja ütles, et ta ei oleks selle pealegi tulnud, et mina võiks maha kirjutada. Ma olin hea õpilane;)

Mul on kahju, et ma ei kohtunud oma lemmikõpetajaga. Õpetaja Auseniga. Ta andis eesti keelt ja kirjandust. Mina ja Piibe olime alati need, kes sisemiselt "huraaaaaa!" hüüdsid, kui kirjandit oli vaja kirjutada. Õpetaja Ausen parandas mind IGA kord, kui ma "õigesti" asemel "õieti" ütlesin. 

Õpetajatega kohtumine oli nii südantsoojendav. 

PS: kui te ei tea, siis "puks" on spikker. Paljud tallinlased ei tea. Nad ei tea ka, mis on rõivistu. Nemad ütlevad garderoob. Mul on hea meel, et ma sain koolikokkutulekul teada, et ma pole ainus, kes sõna "rõivistu" kasutab. 

Afterparty jäi mu jaoks ära. Mingil hetkel olin ma sunnitud tegema otsuse koju minna. Ma teadsin, et Ida ei halasta ja ei lase mul kauem magada, sest ma olen peol käinud. Ma ei eksinud. 

Koju jõudsin ma kell kaks, vanaema ootas mind. Istus Ida kõrval voodis ja valvas ta und. "Mine magama," ütlesin ma talle, "ma olen täiesti adekvaatne lapse eest hoolitsema." Vanaema läks, aga mitte magama, ta istus tuppa diivanile poega ootama. Kui ma kell viis Idale juua käisin tegemas, tukkus ta diivaninurgas pleedi all. Ole sa kui vana tahes, ema jaoks oled sa ikka laps. Kui onu kell seitse hommikul vanaemale helistas, lausus vanaema etteheitvalt:"No kas sa tõepoolest ei saanud Liisuga koos õigel ajal koju tulla!" Mina olin olnud hea laps;)

Viie aasta pärast kui kool saab saja-aastaseks puhuvad võibolla teised tuuled. Ida on siis kuue-aastane. Mina 38. 

Ah jaa, koolihoovist paistis meie vana maja. Puud on küll kõrgemaks kasvanud, aga vanasti nägin ma köögiaknast kenasti kõike, mis koolihoovis toimus. Teised kadestasid mind, et ma nii lähedal elasin. Hiljem kui me Annelinna kolisime, elas vanaema ikka selles samas rohelises majas Kivi tänaval. 

Teinekord kutsus ta mind enne või peale kooli pannkooke sööma, lehvitas köögiaknast. Esmaspäeva hommikuti (kui esimene tund oli töö-õpetus) tõi ta mulle ise koolihoovi ära kootud soki, tikitud liniku, pilutatud padjakoti, heegeldatud salli. Näitas ära palju "ma kodus teinud olin". Mul oli töö-õpetus "viis". 

Kokkutulekul trügisin ma mingis järjekorras teistest ette. "Susserdis nagu kooliski," naeris Kärt.

"Ega teisiti kaugele jõua,"vastasin mina. Särav isiksus nii kooliajal kui praegu;)