Magamatus ja selle tagajärjed

Uni on minu jaoks alati püha olnud. Ma olen terve elu väga kehv magaja olnud, mul on olnud raske uinuda ja ma olen ärganud iga väiksemagi krõpsu peale (kella tiksumine ajab mind näiteks hulluks). Tänasel päeval olen ma aga nii magamata, et suudaksin ilmselt ilma probleemideta jääda magama keset sambakarnevali. Me ei ole Marekiga pea aasta aega magada saanud, sest noh Ida ju ei maga. Rohkem kui mõned tunnid järjest.*
Tõsi, me oleme ikka saanud puhata ka. Lapsehoidjad on meile hingetõmbeaega andnud, et me ikka päris siniste silmaalustega ringi ei liiguks ja nii oleme me lausa mitu korda spaas magamas käinud. Lihtsam ja odavam oleks muidugi olnud koju jääda ja magada, aga me naiivselt ju oleme iga kord ette kujutanud, et meil on jaksu ka spaamõnusid nautida. Üldjuhul ei ole olnud;) Me oleme lihtsalt magama vajunud.
Me oleme saanud ka peol käia, kuid ma pigem eelistan seda mitte teha, sest kuigi me oleme saanud ühe õhtu lõõgastuda, siis järgmisel päeval ju seda võimalust enam pole. Nii et viskad jalad diivanilauale ja lihtsalt puhkad, vaatad telekat ja oleskled. Seepärast eelistame me mitte väljas käia. Hea meelega läheks me koos Idaga kell kaheksa magama, aga päris nii ka ei saa. Siis näeks meie kodu välja nagu sealaut, me käiks ringi beebipüreeste riietega ja töö jääks puhta tegemata. Meil ei ole enamus ajast võimalust Idaga koos ka päeval magada.

Teinekord (nagu täna öösel) juhtub nii, et öösel ei tule lihtsalt und. Pea on mõtteid täis ja paks. Kuulan norskavat Marekit ja nohisevat Idat, kes nagu kiuste nendel öödel kui mul und pole, magab rohkem kui tavaliselt. Ja siis kui mul lõpuks uni hakkab tulema, hakkab tema ärkama. Ma ei saa mõelda, et ah, mis see üks magamata öö ikka on, sellised magamata ööd teevad olukorra veel päris hulluks, sest magamata tuleb tegus olla veel terve päev, millele järgneb uus magamata öö, millele järgneb uus ja uus ja uus. Nõiaring.

Magamatus on teinud (vähemalt minuga) oma töö. Ma olen sada tuhat korda rohkem mossis kui tavaolekus, ma võin plahvatada täiesti suvalise asja peale, ma lähen endast välja kordades kergemini ja olen mustmiljon korda vastuvõtlikum igasugu kriitikale, mis mind muidu ei kõigutaks. Näiteks ei ole ma siiani üle saanud, et mind hoolimatuks ning ebausaldusväärseks nimetati. Ma püüan selle peale mitte solvunud olla, sest üldjuhul otsivad inimesed oma möödalaskmistele süüdlast, antud olukorras sobisin mina. Mind ärritavad pisiasjad, mida ma muidu ei pannud tähelegi. Jah, ma tean, et "düsgraafikuna" ei tohiks ma üldse keele teemadel sõna võtta, aga ma ei saa sinna midagi parata kui mind nii jubedalt on häirima hakanud kui inimesed Teietavad, sest nad tahavad viisakad olla, kuid inimesi, kelle poole nad pöörduvad, on rohkem kui üks.**
Ma hakkan nutma täiesti suvaliste asjade peale. Noh näiteks kui ma iPadis kirjutades kolm korda vale tähe kirjutan (nt ö asemel o). Tööasjadest ja muudest probleemidest rääkimata. Ma olen nagu kergelt süttiv inimpomm.
Ma süüdistan selles kõiges magamatust ja kurnatust. Kõige kurvem selle asja juures on see, et kogu oma magamatusest tingitud pahameele elan ma välja Mareki peal. Ma võin täiesti lambist olla totaalne drama queen.

Mõnikord on mul tahtmine minna metsa ja karjuda. Kõva häälega. Lihtsalt kogu see pahameel endast välja karjuda ja hakata normaalseks inimeseks, kes ei ärritu. Vaid on harjunud sellega, et  kuni viis tundi magamist on piisav.
Ühesõnaga magamatus ei mõju mulle hästi. Ja siis ma ärritun veel  eriti kui mõni teine sama vana beebi ema ütleb, et tunneb end veidi unisena, sest ta magas vist liiga kaua. Tema beebi magab terve öö. Loomulikult. Samal ajal kui mina ei suuda meenutada, mis päevgi parasjagu on; mu silmad on vajunud tumedatesse aukudesse ja ma püsin üleval vaid tänu järgmisele kohvitassile. 
Miks see mind ärritab? Sest ma olen kade! Nii lihtne see ongi. Ei mingit kõrgemat matemaatikat. Sellistel hetkedel kui keegi särava naeratuse saatel räägib kui ilus on elu väikese beebiga, tahaks mina mõnikord avada järjekordse veinipudeli.*** Aga siis vist Marek tõesti lahutaks minust. Või võtaks armukese. Sest kes see ikka kannataks näägutavat ja 24/7 kurja ning lisaks veel purjus ja paksu naist enda kõrval.

*Samas kui täna ärkasime me 8:45. Saate aru, 8:45! Kella kuue asemel. Mina ise magasin muidugi vaid  kolm tundi.

** eesti keeles on tavaks kirjutada Teie kirjades suure algustähega, kui adressaate on üks (seega käib viisakus-Teie ainult ühe inimese kohta). Kui neid, kelle poole pöördume, on mitu, kirjutatakse teie väikese tähega.

***Mulle on tehtud märkusi, et ma ei tohiks blogis kõike kirjutada, mis pähe tuleb, sest inimesed võivad valesti aru saada. Seepärast tuletan teile meelde, mis on kirjutatud blogi tutvustuseks paremal küljel: Mu blogi on aus. Poolenisti beebiblogi.Natuke musta huumoriga vürtsitatud. Liialdustega. Tõtt on siin ka. Mulle endale tundub, et mu blogi on päris vahva. Kui te nii ei arva, siis valetage mulle;) Teate ju küll, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Üks tsitaat ütleb, et ühtegi erilist annet mul ei ole. Ma olen lihtsalt uudishimulik. See käib minu kohta. Oma suud ei oska ma ka tihti kinni hoida. Seepärast leiategi siit blogist kõike. Emotsioone seinast seina, arvamusi seinast seina, kogemusi seinast seina.

Ärge võtke kõike liiga tõsiselt. Elu ei tasu liiga tõsiselt võtta.Nobody gets out alive anyway!