Me saime hakkama!

Mr.Poppins oli mures, kuidas me Britt Idaga kahekesi Rootsi sõiduga hakkama saame. Olgem ausad, nüüd ma võin tunnistada, et mina ka. Sest teada ju on, kuidas ma laevasõitu "armastan", kuidas mul Tallinki laevadel kajuti valikuga alati veab ja noh juba alustuseks ei suutnud ma isegi ise tegelikult uskuda, et ma saan hakkama sajakilose kohvri ja lapsevankriga. Ma vist olin korraks unustanud, et ma olen EMA, emad saavad teadupärast KÕIGEGA hakkama. Nii ei valmistanudki mulle kohvri ja lapsevankriga liikumine mitte mingit probleemi. Kõik ülejäänu laabus samuti. Ilmselt mängis muidugi suurt rolli see, et meri oli rahulik, aga et end kangelasemana näidata ütlen ma muidugi, et asi polnud sugugi selles, vaid ikka selles, et ma olen superEMA, kes saab kõigega hakkama. 

Kui sadamas oli Marekist lahkumine üsna nukker, nii et me päriselt mõlemad poetasime pisara ja läksime laiali tilluke kurbus hinges ning ma hakkasin kahtlema, kas jõulud eraldi veeta oli ikka õige otsus, siis edasi läks kõik hoopis lõbusamalt. Erinevalt sellest, milleks ma valmis olin. Miks me üldse koos Rootsi ei läinud, mõtlete te ehk? Me pidimegi minema, Marekil oli piletki olemas, aga meil on hetkel mõned probleemid (kuigi ma pigem nimetaks neid väljakutseteks, mis suure tõenäosusega on millekski vajalikud. Millekski, mida me hetkel veel ei mõista), mistõttu me pidime koju jääma. Kui aga selgus, et minu Kanget Eesti Naise Verd Ema oli Rootsis haiglasse sattunud, oli selge, et Rootsi tuleb minna. Me pidime minema kolmekesi -mina, Marian ja Britt Ida, kuid kahjuks tuli ka sellesse plaani viimasel hetkel muudatus. Niisiis jäigi, et läheme mina ja Britt Ida. Mul ei olnud iseenesest midagi selle plaani vastu. Mulle meeldib Rootsi ja ma armastan Stockholmi, ainult laevasõitu ma ei armasta. 

Aga laevale me täna siiski läksime. Ja teate, meil oli Idaga lõbus. Ma ALATI virisen, et laevas pole midagi teha, et sellepärast tuleb vähemalt sööma minna, et aeg kiiremini lendaks. Nii veidralt kui see ka ei kõla, siis meil lendas aeg nii kiiresti, et enne kui ma arugi sain oli Idal uneaeg. Me käisime pallimeres ja kaunistasime piparkooke, me kuulasime jõululaule ja tegime tutvust jõuluvana ning päkapikkudega, Ida jooksis mööda laeva ringi ja soetas uusi tutvusi. Naeratas ühele ja naeratas teisele,  nagu väike Hea Tuju Saadik, kes kõigi südamesse jõulude puhul rõõmu külvab. See oli uskumatu, kuidas ta sõbrustas kõigiga, hoolimata vanusest, soost,rahvusest. Korraks, kui ta üht muusikut üksisilmi vaatama jäi, kaasa TANTSIS ja siis mindki nö tantsupõrandale kiskus, tekkis mul tunne nagu oleks ma meeleheitel üksikema, kes on oma lapse ära dresseerinud, et too emal oma nunnu ja lapseliku siirusega meest aitaks leida. Ei, te ei pea muretsema, lihtsalt see oli nii naljakas. Keegi oleks seda võinud filmida. Jälle kord imestasin ma selle üle KUI taibukas on tegelikult üks aastane laps, KUI palju ta oskab ja kui paljudest asjadest ta aru saab. See kõik tundub nii ebareaalne.

Umbes sama ebareaalne kui see, et MINA nautisin laevasõitu, et mul oli lõbus. Ma ei välista, et järgmiste jõulude ajal pakun ma  ISE välja, et sõidaks perega KOOS Rootsi. Sest olgu kui tore tahes, perena koos on alati sadatuhat korda toredam. Aga ma olen siiski enda üle uhke. Ma ei kartnud laevaga sõita, ma sain hakkama. Üksinda. Ilma kõrvalise abita.

 Mr.Poppins ei pea muretsema, et tal täiesti saamatu naine on. Kui vaja, saan ma hakkama:) 

Öösel ma muidugi ei maganud, aga noh...see on ju täiesti tavapärane ja kui ma olen laevas koos Idaga siis oleks ju midagi muud natuke (loe: väga) naiivne loota.