Imearmas Ida on nüüd jõudnud sellisesse ikka, kus ta arvab, et terve maailm peab käima tema järgi ja kõik peab toimuma just nii ja just siis kui tema tahab.Vähe sellest, et ta tahab öösel kolm-neli-viis-kuus korda ärgata ja et ta tahab nagu äratuskell punkt kell kuus ärkab, tahab ta nüüd ka, et kogu ülejäänud tunnid ööpäevas käiksid tema tahtmist järgi.
Mõnikord ma tahan kohvi juua ja ei taha temaga aknast välja vaatama minna (KOHE), mõnikord ma ei taha, et ta telekal kanalit vahetab, mõnikord ma ei taha vene-eesti sõnaraamatut lugeda, mõnikord ma ei taha trepist üles-alla käia, mõnikord ma ei taha veel sada tuhat asja, aga Ida tahab. Ei mingit ootamist, ei mingeid kompromisse.
Ja kui talle midagi ei meeldi, hakkab ta nutma. Mitte vaikselt rahulikult trihnuma, vaid väga häälekalt jonnima. Üldse on Ida jõudnud ikka, kus ta nutab IGA ASJA peale. Vahet ei ole, mis see on. Absoluutselt IGA ASI ajab teda nutma. Ja kui sellest veel ei piisa, siis viskab ta end pikali ja jonnib veel kõvemini. Kui ta end laevas pikali viskas ja ma tal seal lamada lasin, vaatasid mind inimesed täpselt selliste etteheitvate pilkudega nagu veel aasta tagasi mina KÕIKI nutvate laste emasid vaatasin. Vangutasin pead ja mõtlesin, et isver, milline kasvatamatu laps ja et mis ema see on, kes ei suuda oma last rahustada. Nüüd vangutati mulle samamoodi. Jälle see kuramuse karma! Ma ütlen, lihtsam on olla hea inimene ja mitte kunagi mitte kedagi arvustada, sest varem või hiljem tuleb see kõik ringiga endale tagasi. Seepärast Ida ehk natukene selline kangem daam ongi?
Ma olen muidugi natuke ka seda meelt, et eks see pikaliviskamine ja jonnimine on natuke ka kasvatuse asi. Me ei tee kodus Idast välja kui ta jonnib kui oma tahtmist ei saa. Üsna kiiresti annab ta tegelikult alla ja vantsib mossitades/kurja nägu tehes meie juurde, aga ei jonni. Kuid see selleks. See, et Ida iga asja peale nutma hakkab, on üsna kurnav. Minu jaoks. Minu kõrvade jaoks.
Naljakas on aga see, et need, kes Idat väga tihti ei näe, ütlevad kõige pealt "Isver, no nii armas laps, mina küll ei usu, et ta kunagi pahandust teeks" ja mõne aja pärast lisavad väsinult "Oi, on ikka küll üks väsitav laps, teil peavad raudsed närvid olema".
See on mu meelest nii naljakas. Tegelikult arvan ma, et 99% lapsi on selles vanuses "väsitavad" ja vanemad "raudsete närvidega". Mõni lihtsalt räägib sellest rohkem, mõni vähem. Mõni unustab kiiremini. Ja eks mõnes on ikka seda emageeni ka rohkem kui minus;)
Meil on TÄPSELT samamoodi kodus!!! Ausalt! Nii et ma ei tea, kas meil on mõlemil kanged daamid kodus või on see täiesti tavaline ja läheb (she said hopefully) varsti üle :)
ReplyDeleteMeie preili näiteks täna oma pointi selgekstegemiseks rumalale emale viskas end selili vannitoapõranda plaatidele. Kuigi ma hoiatasin, et ta saab haiget. Aga kangus sundis. Ma isegi ei mäleta, mis pisiasi see seekord oli. Vbla ma julgesin öelda, et istuks potile vms.
ReplyDeleteMa olen aru saanud, et kuni ta liigub sellest mina-maailmanaba faasist sinna, et teised ei käi alati tema soovide kärgi - seni lihtsamaks ei lähe. Aga iga nädalaga on veidi progressi. Natuke, aga siiski. Aga kuu aja pärast on meie jaoks käes "terrible two's", seega.. Pikka närvi meile kõigile😊
mu laps on praeguseks teismeline ja suudab mind imehästi käsutada, aga titena ta avalikus kohas draamat ei teinud. ma arvan, et seepärast ei teinud, et me issiga olime kokku leppinud, et sellele draamale me ei allu. kui laps otsutas kõva häält teha, tegime meie näo, et me ei kuule, või et me ei tunne seda last.
ReplyDeletemina ei vaata kunagi poes röökiva lapse vanemaid, et miks nad last ei vaigista. ma ju tean milline on jonninutt. jonninutt on nutt millega tita katsetab oma vanemate närvide tugevust. ma vaatan neid vanemaid pigem uudishimuga, et huvitav, kas ta annab lapse jonnile järgi ja määrab end sellega veel mitmete avalike skandaalide osaliseks, või suudab rahu säilitada. Ma ei arva, et kumbki lahendus oleks hea või halva lapsevanema näitaja. lihtsalt kui sa ei anna jonninutule järgi päästab sind järgmistest samasugustest.