Nagu päris väike inimene

Ida on nüüd juba paar nädalat käinud kaks korda nädalas lastehoius ja ma ei tea, kas need asjad on omavahel seotud, aga viimasel ajal teeb ta asju, mis panevad mind imestama. Selles mõttes, et kuidas on võimalik, et alles aastane laps nii palju asju oskab. Ei, ta ei mängi siiski klaveril Mozartit, ei loe "Kalevipoega" ega tantsi tegelikult ka "Tuljakut", ilmselt teeb ta asju, mida sajad tuhanded või miljonid-triljonid lapsed üle maailma teevad, kuid kuna mul puudub varasem kogemus lastega, siis teinekord ma jälgingi hämminguga Ida arengut.

Näiteks teeb ta endale ja teistele pai kui talle öelda, et "Ida pai". Ta oskab erineva suurusega potsikuid üksteise sisse laduda (veel umbes kuu aega tagasi ei saanud ta sellest mängust aru). Ta mängib oma puidust puuviljadega ja keedab suppi/putru/moosi (seda kujuteldavat, mida ta teinekord Barbie jalaga segab). Ta sirutab ette käed kui talle riideid selga panen, ja jalad, et ma saaksin sinna otsa saapad tõmmata. Ta jookseb külmkapi juurde ja nõuab sealt häälekalt süüa. Ta oskab isegi ise süüa. Mitte küll kõige viisakamalt ja daamilikult, kuid siiski. Tujutseb ja krimpsutab kulmu kui midagi ei saa, pahandab kui asjad kohe välja ei tule või kui liiga kaua ootama peab. Oma ema laps, mis muud. Ta räägib nii palju. Kahjuks küll 99% ajast võõrkeeles, kuid teine kord tulevad sisse ka mõned eestikeelsed sõnad. Mämm-mämm, iss, emme (mina ise kuulsin kaks päeva tagasi, kuidas ta "emme" hüüdis, kui ma vannituppa kadusin, teadlikult või mitte, seda ma ei tea, aga see oli nii naljakas)...Ta saab aru kui palun tal mõni mänguasi tuua. Ta jääb ise magama ja annab meile kell kaheksa ise märku, et tahab magama minna. Ta lehvitab "head aega" ja ütleb tadaa.  
Ma tean, et suure tõenäosusega ei ole selles kõiges midagi absoluutselt eripärast ja mul ei ole kodus kasvamas imelaps, lihtsalt mu jaoks on kõik see nii uskumatu. 

Alles ta oli tüütu titt, kes vaid selili lamas ja karjus. Nüüd on ta täiesti väikese inimese mõõtu. Jah, ta teeb pahandust, tahab kätt ahju pista või diivanilt alla hüpata, ta pudistab terve elamise toitu täis, kuid iga päevaga muutub ta aina rohkem inimese moodi.

See on nii põnev aeg. Väsitav, aga põnev.

Kui ta veel magama ka õpiks;)

Ühtlasi testime me ka juba teist päeva uusi Stonz booties'id. Üsna pea kirjutan nendest ka pikemalt, paar testi on veel teha;)