Sajandi parim sõbranna/halvim juhtkoer ehk kuidas ma pimeda Marianni omapäi Riiga jätsin

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest kui Mariann plaanis Riiga silmaoperaratsioonile minna ja juhtkoera vajas. Ma olin nõus kaasa minema, sest mine tea, võibolla sobib see ka CVsse panna ja muudab mu CV potentsiaalsetele tööandjatele atraktiivsemaks. Ma jätsin targu enda teada, et olen maailma halvim orienteeruja, ma suudan alati ära eksida või ringiga minna, ja nii me Riiga läksimegi. Minu rõõm oli piiritu kui Mariann peale operatsiooni hoopis nägija oli, sest juba esimese kahe minuti jooksul tahtsin ma, Mariann käevangus, auto ette joosta. Mariann, kelle juhtkoer ja silmad oleksin pidanud MINA olema, märkas õnneks punast tuld. 

Ühesõnaga möödus eilne üsnagi minu teenuseid vajamata. Ka selle üle oli mul hea meel, sest ma pidin pühapäeval juba kell üheksa ära sõitma, et jõuda õigeks ajaks Diipi, selle aasta viimasele moepühapäevale. Jube narr oleks ju pime sõbranna omapäi Riiga jätta.

Olukord muutus aga totaalselt varahommikuks kui Mariann põrgupiinades ärkas. Mitte et ma teaks, mis tunne on olla peale silmade laseroperatsiooni, aga väljendid nagu "keegi nagu pussitaks mu silmas", "keegi kustutab mu silma koni" ja "ma tahan surrrrraaa" andsid aimu, et asi ei ole hea. Vaene inimene ei saanud silmigi avada! Ma tundsin end nagu sajandi parim sõbranna, kes jätab piinleva, pimeda ja ilmselt ka sureva inimese üksinda Riiga. Süümepiinade leevendamiseks leidsin ma siiski paar inimest, kes lubasid pimeda Marianni kliinikusse transportida, kuid siiski...

End piisavalt halvasti tundes, sest no päriselt! kes jätab pimeda sõbranna üksinda surema, pakkisin ma oma koti ja hakkasin bussijaama poole astuma. See pidi olema 5minutilise jalutuskäigu kaugusel hotellist. 

Kas ma ütlesin, et ma olen maailma halvim orienteeruja? Igaks juhuks andsin ma endale bussijaama jõudmiseks 20 minutit. Jumal tänatud! Sest otseloomulikult suutsin ma korraks ära eksida ja uskuda üht kohalikku, kes mind bussiPEATUSESSE, mitte bussiJAAMA, juhatas. Ma seisin keset vihmast Riiat ja võtsin kokku oma viimsegi loogilise mõtlemise raasu. Ma nägin kohvritega inimesi, kes teed küsisid. Mulle tundus, et nad võiks bussijaama otsida. Ma haakusin neile sappa ja tõepoolest, bussijaama me jõudsime. Mitte sugugi liiga vara:) 

Bussijaam asus muidu tõesti praktiliselt hotelli taga. 

Kui ma bussis istusin ja juba Tallinna poole teel olin, avastasin ma mingi hetk telefonist vastamata kõne. Läti numbrilt. Dr. Solomonilt (või mis iganes ta nimi oli). Mariann oli hommikul talle helistanud, et uurida, kas ta saab siiski uuesti nägijaks või peaksime me mures olema, et uus Vanga on sündinud. Mul tekkis paanika. Ma olin kindel, et inimesed, kes lubasid Marianni kliinikusse transportida, olid selle unustanud ja nii ta ilmselt poolenisti juba surnult üksinda hotellitoas vedeles. Pimeduses. Ma tundsin end nagu sajandi parim sõbranna.

Õnneks informeeris Dr.Solomon mind, et kõik on juba kontrolli all ja olukord palju parem. Siiski. Teinekord kui Mariannil (või kellelgi teisel) peaks usaldusväärset juhtkoera vaja minema, soovitan teha taustauuringu. Mina ilmselt soovituskirja ei saa. Ühtlasi jääb ka CV ühe uue oskusega update'imata.