Silmad pärani kinni

Eilse postituse peale tundsid loomulikult paljud inimesed muret, et mis siis nüüd lahti. Probleem on ikka olemas ja ebameeldivam kui ma tahaks, aga peale seda kui üks mu tuttav eile rääkis, millist elu ta aastaid elas, tundsin ma, et hoolimata kõikidest muredest, mis mul hetkel peas on, on minu elu ikka heledates toonides. 

Kõige kurvem selle loo juures on, et see tuttav on mulle lähedane tuttav, võib-olla mitte parim sõbranna, kuid siiski piisavalt hea tuttav, kelle eluga ma arvasin, et olen piisavalt kursis. Selgus, et mitte. Ta elas aastaid koos vägivaldse mehega (kusjuures mina pidasin seda meest vägagi tasakaalukaks ja hoolivaks), kannatades lisaks füüsilisele vägivallale ka vaimset vägivalda.  Miks? Sest ta arvas, et ta on ise süüdi ja "karistuse" ära teeninud. 

Näiteks oli üheks tema kohustuseks, kuna ta oli kodune naine, söögitegemine. Kolm korda päevas ja õhtusöögiks kindlasti kolmekäiguline õhtusöök. Nädalavahetuseti pidi õhtusöök olema pidulikum ja valmis kindlaks kellaajaks. Mis selles ikka nii imelikku, küsite te ehk? Täiesti tavaline naise töö. Võib-olla. Aga kui juhtus, et naisel oli midagi muud päeval teha, ta sai sõbrannadega kokku, aitas kedagi, käis arstil või oh õudu, juhtus et tal oli halb olla, kas te arvate, et mees oli mõistev? Ei, naine sai pahandada, sest söögitegemine oli tema töö ja naine tundiski end süüdi. Ta oli oma meest alt vedanud. Mina ütlen ausalt, et kuigi mulle meeldib söögitegemine, siis ma paneks end põlema kui peaksin aastast aastasse ühel ja samal kellaajal süüa tegema. Ma vihkan rutiini. Ma pean aegajalt isegi teist teed pidi koju sõitma, sest üks ja sama tee ajab mind hulluks. Aga see naine ei läinud hulluks. Tema jooksis kasvõi nahast välja, et toit alati laual oleks. 

Nüüd rääkis ta, miks ta seda tegi. Ta mees oli hoolitsev, täpselt nii nagu välja paistis, kaitsev ja toetav. Talle meeldis, et keegi tugevam otsustas tema eest. Mida ta ei näinud oli see, et aegapidi kadus ta iseseisvus. Mees hakkas valima ka naise riideid, tegi kingitusi ja ostis kõik, mida naine soovis. Riided muutusid aina katvamaks, naine mõtles, et see on ju arusaadav, paljast ihu polegi vaja teistele näidata (mitte et ta kunagi oleks väga paljastavalt riietunudki). Ja nii armas oli kingitusi saada. Ta kandis kurguni kinninööbitud pluuse ja konservatiivseid kostüüme ning oli õnnelik, et mees hoolib, armastab teda nii väga, ei taha, et teised teda tiirase pilguga vaataks. Ohumärki ei näinud naine ka selles, et lisaks riietusele hakkas mees valima ka naise sõpru. Meestega ei tohtinud ta ammu suhelda, sest mehed on vaid ühe asja peal väljas ja sõbrannad olid kas liiga litsakad (kandes läbipaistvat pluusi, kontsaga kingi või lühemat seelikut) või tahtsid liiga palju väljas käia (suhtes olles pühendutakse perele ja kodule).

Naine aga armastas oma meest südamest, sest mees oli hooliv ja tegi kingitusi, lihtsalt niisama, ilma midagi vastu tahtmata. Suurest armastusest. Ja naine püüdiski teha kõik, et mees oleks alati rahul, et tal ei oleks kunagi põhjust pahandada. Ta ei märganud, et oli muutunud alandlikuks ja leppivaks kõige suhtes, mis mees otsustas. 

Kahjuks ei ole täiuslikke inimesi olemas ning juhtus ikka, et söök hilines või jäi lausa tegemata, hiljem lisandusid ka muud süüdistused, teinekord rääkis naine viisakusest naabrimehega või vanade tuttavatega, kogemata pani selga liiga lühikese seeliku. Need "rängad eksimused" viisid esimese löögini. Naine tundis end süüdi. "Ma ju ise provotseerisin, ainus, mis mu mees mult soovib, oli soe toit. Tema armastab ja hoolib, aga mina vean teda alt!"mõtles ta, "ma pean rohkem pingutama!!!"

Eksimused läksid aastatega (!!!!) aina suuremaks, minu tuttav varjas kõike seda, sest ta tundis end süüdi, järgnes teine ja kolmas ja neljas löök. 

Ühel ööl kui nende laps teises toas magas pani mees naise kõrile noa. Naine sai aru, et elu on läbi. Õnneks mitte tema elu, vaid elu selle mehega. Järgmisel päeval kolis ta kodust välja, jättis maha kõik, oli vaene kui püksinööp, tundis häbi, et pidi kolima sõbranna juurde, kuid ta tundis kergendust ja rahu. Ta  mõistis, et ta on rohkem väärt kui olla ühe mehe ori ja peksukott. Tänaseks on tal oma väike ettevõte, ta tegeleb sisekujundusega. Ta on kena, edukas, töökas, hea huumorisoonega naine. Tema laps on koolis puhas viieline. Endisest mehest ei tea ta midagi.

Mõni saab peale teist/kolmandat löömist aru, et see jääbki nii ja läheb aina hullemaks. Aga teine mitte! Minu tuttavat aitas see, et ta teadis, et tal on olemas üks sõber, kellele saab kindel olla, kes toetab ja võtab omapool alati vastu. Sest pere oli ta hüljanud, sest nad ju ei mõistnud. 

Ma lugesin eile seda kõike, mida mu tuttav mulle kirjutas. Ma olin šokis, et ma ei osanud selle ideaalse elu taga näha vägivalda. Ei vaimset ega füüsilist. Ma luban teile, mu kallid sõbrad, ma hakkan igaks juhuks kõigi teie elukaaslasi kahtlustama, sest ma ei taha rohkem selliseid lugusid kuulda. Aastaid hiljem ja oma tutvusringkonnast. See lugu tegi mulle haiget. Et ma olen silmad kinni käinud. Ärge siis pahandage, kui ma teilt nõmedaid küsimusi küsin, kui mulle midagi veider/arusaamatu tundub. Sest ma nüüd arvan, et pigem küsida ja uurida, jätta endast loll mulje, kui et  elada teadmatuses ja eeldada kõigist inimestest head. Kõik inimesed ei ole head. 

Millised on teie kokkupuuted selle teemaga? Mida teha kui kahtlustad vägivaldset suhet? Kumb on hullem, kas vaimne või füüsiline vägivald? Kuidas sellises olukorras inimesi aidata?