Mul on imearmas tütar, armastav abikaasa, kaunis kodu, toetavad sõbrad, toimiv restoran ja tasuv töö. Tundub, et mu elu on suur lust ja lillepidu, kus ei ole kunagi ühtegi murepilve. Noh nii suures plaanis. Ometigi olen ma olukorras, kus ma tunnen, et mu maailm on kokku varisemas ja ma ei suuda leida jõudu, et mõelda kainelt ja leida lahendusi. Ma tunnen, et mu jõud on otsas.
Kui ma oleksin anonüümne Mutrike, siis ma kirjutaks ka murest, mis mul on, kuna ma aga olen täiesti oma näoga Eveliis, siis ma leian, et pole aus kirjutada murest, mis hõlmab ka teisi. Miks ma siis üldse kirjutan? Sellist poolikut infot jagan?
Ma ei teagi tegelikult. Võib olla lihtsalt selleks, et küsida teilt, kust leida jõudu, kui tundub, et kõik on halvasti, kui leiad end täbaras olukorras, millest justkui pole väljapääsu, kui tundub, et sul on mure, millega keegi sind ja su peret aidata ei saa, kiio tundub, et jäämäe all on peidus rohkem kui pealtnäha paistab. Mida sellises olukorras teha?
Võta aeg lihtsalt maha. Praegu on hea ettekääne ka - jõulud. Naudi jõule oma pere seltsis, tegele tütrekesega, püüa leida aega mehe jaoks jne. Kõik sellised läbinämmutatud asjad, aga aitavad fantastiliselt :). Võta endale mingi perioodi vältel taldrikule vähem ette, puhkad ise ja asjad loksuvad ilusti paika.
ReplyDeleteEveliis, kirjuta ikka. Lihtsalt mitte avalikku blogisse. Mulle tundub, et Sulle on kirjutamine omamoodi teraapiavorm - seega mitte-kirjutamine ei muuda asja paremaks. Ja kui oled selle kirja pannud ja natuke settida lasknud, äkki siis pistab ka väike lahenduseussike pea välja kuskilt - võib-olla sealt, kust ei ootakski.
ReplyDeleteNo või alati on võimalus rääkida kellegagi, keda usaldad. Mehega. Emaga. Õega. Või kui nendega ei saa, siis kindlasti on Sul sõpru, kellega saad. Sellest saan mina küll jõudu, isegi kui kõik on ikka väga s***ti ja tahaks ainult teki alla pugeda ja olla väsinud/õnnetu/kogu maailma peale vihane.
Tegelikult juba hakkasingi kirjutama, sahtlisse:) sest sul on õigus, kirjutamine on nagu teraapia ja oluline on endast välja see saada, parimad sõbrad ja mehe olen ikka ka juba asjasse pühendanud,et mitte üksi olla;)
DeleteNo siis on algus juba tehtud. Ja ma olen nõus järgmise kommentaatoriga - suurpuhastus aitab. Eriti kui paned muusika lõugama kõvasti, et oma mõtteid ka ei kuuleks:)
DeleteMinu puhul oleneb, mis laadi probleemiga tegemist on. Olen olnud ise situatsioonis, kus väga kalli inimese diagnoos võttis jalust nõrgaks ja lootusi väga ei antud (ei hakka pikemalt lahkama, aga ega arstide tase ja suhtumine pani imestama). Meid aitas just tegutsemine: võimalikult palju infot koguda, teiste ravivõimaluste kohta jne...
ReplyDeleteEks selliste emotsionaalselt raskete põntsude puhul tuleb esiteks enda mõistus jälle koju tuua - et ei hakkaks liiga palju muretsema, üle mõtlema, muid hädasid kaela needma ja end või teisi haletsema. Muudest mõtetest rääkimata...
Sinule minu lõõgastusviis arvatavasti ei sobi, aga suurpuhastus on ülimalt rahustav tegevus, mis garanteeritult mõtted mujale viib ning neis selgust toob ja selle käigus on võimalik nii mõnigi lahendus leida.... Jalutamine ja jooksmine aitavad ka:)
Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis mõtlesin, et homme kui Ida lastehoius on, hakkan maja kraamima, kohe korralikult, et mõtteid koguda ja mitte üle mõelda
DeleteMa tavaliselt tulen rasketest aegadest välja tahtejõuga. Kõigepealt haletsen ja nutan, siis mõtlen kui palju ma juba olen saavutanud, ja siis lihtsalt keeldun alla andmast.
ReplyDeleteVähemalt oli tänases päevas ka midagi positiivset - mu parkimistrahv (eksisin kogemata ühe nr-ga) tühistati
ReplyDeleteSattusin Su blogisse eile esimest korda ning lugenud siin üsna vähe, aga... Oled ikka hullult tubli! Uskumatu töövõime! Jõudu!
ReplyDeleteAitäh!
DeleteTunnen ennast nüüd erilisena, et siin nõnda kohe parimaks sõbraks tituleerid, aga Vangana oskan öelda, et asi laheneb Kohe, kui mu silmanägemine tagasi tulen, siis peksan läbi, kelle vaja!
ReplyDeleteMis seal ikka, inimesed vajavad seda sõprust, see pakub kõneainet
DeleteMa tavaliselt võtan õhtu vabaks, kaalun erinevaid lahendusi ja kui ükski ei tundu sobivat, siis võtan aja maha ja probleemist teadlikult ei mõtle. Vahel tulevad lahendused ise ehk ärkan hommikul ja ongi olemas, vahel aga aitab see, et lased sel settida ja siis mõtled uuesti ja tuleb midagi teistsugust pähe. Kõige olulisem on, et probleem ei muutuks elu keskmeks ehk et sa ei hakkaks ennast haletsema ega üle mõtlema. Kõik kõige olulisem - pere, tugi, hool on sul olemas seega pea püsti :)
ReplyDelete