Thursday, December 4, 2014

Mutrikese lugu


Igas töökollektiivis, olgu see nii väike või sõbralik kui tahes, tuleb aegajalt ette pingeid, pingeid, mis kuidagi ootamatult kasvavad üle pea ja hea lahenduse leidmine tundub võimatu. Keda uskuda ja keda mitte, kes ja kas on valetaja või kes ja kas on pugeja? Kas keegi punub intriige või näeme me tonti tühjas kohas? Mis on tegelik olukord? Kas pingelisi olukordi aitab lahendada nö verevahetus? Aga kui lahkuda lastakse valel inimesel? Kuidas tulla toime töötajate tööstressi ja pingetega? Millised on tegelikud omavahelised suhted? Ka sellised ebameeldivad situatsioonid vajavad lahendamist, tööandjaks olemise üks miinuseid ongi see, et lahenduse leidmine lasub sinu enda õlgadel. Töötajana on hea pöörduda tööandja poole ning nõuda lahendust. Aga tööandjana?

Need küsimused panid mind mõtlema minu Mutrikese-ajastu peale. Need, kes on mind guugeldanud, on selle info ilma liigse vaevata leidnud, need, kes loevad mu blogi juba kauem tunnevadki mind esialgu anonüümse Mutrikesena, need, kes veel üldse midagi sellest perioodist ei tea, siis ma räägin teile natuke ajast, mil ma veel Mutrike olin.  Kõlab nagu hakkaksin ma muinasjuttu vestma, et "elas kord..."



Aga tõesti. Elas kord Mutrike. Enne kui ta seda teada sai, oli ta tavaline noor tüdruk, kes läks tööle uude ettevõttesse. Kõik tundusid sõbralikud ja toredad, välja arvatud üks naisterahvas, kes kohe noort tüdrukut kiusama hakkas. Kui tüdruk esimesel tööpäeval küsis, kuidas transporti tellida, nähvas naisterahvas talle vihaselt, et isver küll, nii nagu alati. Selliseid vahejuhtumeid oli palju, juba esimese kahe nädala jooksul kuulis tüdruk, kuidas tema selja taga rääditakse, et ta ei saavat oma tööga hakkama. Tüdruk otsustas sellele tagarääkimisele lõpu peale teha ja pöördus klatšiva naisterahva poole, et küsida, milles probleem.

Enne kui tüdruk arugi sai, kutsuti ta personalijuhi juurde vaibale, kus talle tehti hoiatus, et ta teist töötajat solvata ja rünnata julges, nii häbematut käitumist ei olnud varem kunagi juhtunud ja "pealegi katseajal peaks suu kinni hoidma". Tüdruk sai aru, et ta on tilluke Mutrike, kes kedagi ei huvita.
Mida aeg edasi, seda rohkem püüti leida Mutrikese vigu. Mutrike sai pahandada kui ta oli unustanud ripsmed värvida või kui ta julges kleidis või kontsakingades tööle tulla, "nii ei sobivat". Mutrikese tööaega jälgiti kullipilgul, igast pisemastki eksimusest kanti kohe ette. Vahet ei ole, mida Mutrike tegi, ikka oli see halvasti. Mutrike käis kaks aastat tööl nii et igal hommikul tööle minnes oli tal nutt kurgus ja paha olla. Ta tundis, kuidas teda taga kiusati.

Oma tööd tegi ta siiski hästi. Kliendid olid alati rahul, saatsid rahuolevaid meile ja tänasid Mutrikest. Et pingelisele sisekliimale ja kiusamisele vastu pidada hakkas Mutrike pidama anonüümset veebipäevikut, et lihtsalt end välja elada. Juba ammu oli ta aru saanud, et otse ja ausalt ei tohi asjadest rääkida. Eranditult kõik rääkisid probleemidest selja taga, näost näkku aga naeratasid. Ühel päeval kukkus Mutrike tööl kokku, tal lubati koju minna. Mutrike jäi tööstressiga haiguslehele.

Kaks päeva hiljem sai ta teada, et pole enam tööle oodatud, sest ta on tööandjat laimanud, keset tööpäeva oma töö pooleli jätnud ning omavoliliselt lahkunud, ta oli vastu võtnud otsuseid väljaspool oma pädevust ja "kastiseisust".  Kontorisse teda enam ei lubatud. Ka kingad ja kohvikruus saadeti hiljem postiga talle koju.
Kolleegid olid sellisest otsusest šokeeritud, nad olid Mutrikese poolt, nad toetasid Mutrikest ja helistasid talle ning rääkisid, mis kontoris Mutrikese vastu plaaniti. Mutrike otsustas tõe jalule seada ning otsuse ta blogi pärast vallandamise (nii nagu talle seda suuliselt öeldi, kuigi hiljem poliitiliselt korrektselt ta koondati, sest ta ei saanud oma tööga hakkama ning seda ametikohta polnud vaja) edasi kaevata. Ta lootis, et ta kolleegid toetavad teda. Ei toetanud! Ühtäkki olukord muutus. Mutrike oli üksi. Kolleegid leidsid, et Mutrike oli süüdi. Nüüd on sellest nii palju mööda läinud, et Mutrike tahaks neilt küsida, kuidas neil süümepiinadega lood on, kas nad on neid tundnud.Võib-olla nüüd julgeksid nad Mutrikesele vastata...

Tookord keerasid inimesed, keda Mutrike pidas oma sõpradeks, talle selja, sest kui nad oleks Mutrikest kaitsnud, oleks neid kiusama hakatud, kui nad oleks oma suud lahti teinud, oleks nende töökohad ohus olnud, nad jätkasid vaikides ja seljataga kirudes teenimist. Mutrikest nad enam ei tundnud.

Mutrikese lugu jõudis ka ajakirjandusse. Mutrike pidi enda kohta lugema internetist igasugu kommentaare, paljud neist endiste kolleegide alatu laim (huvitav, kas keegi praegu julgeks tunnistada, et Mutrikese kohta käiv info oli vale?). Mutrike sai haiget. Oli pettunud inimestes ja kogu maailmas, et see nii ebaõiglane koht on. Tol hetkel ei saanud Mutrike aru, et parem oli õudne lõpp kui lõputa õudus.

Mis ma tahan sellega Mutrikese looga öelda?

Ma ei ole sündinud kuldlusikas suus, mu pangakontol ei ole peidus miljoneid, ma olen teinud igasugu töid ja kohanud igasugu inimesi, igasugu kohtlemist. Ma tean, mis tunne on töötada pingetes, ma tean kui lihtsalt info muutub, ma tean, mida tähendab tööstress, ma tean, mis on tagakiusamine. Mutrikese lugu on mulle palju õpetanud. Eriti tagantjärele analüüsides. Tegi Mutrikegi vigu, mida ta ei tunnistanud. Tegid teised vigu, mida nad ei tunnistanud. Kõik tegid vigu, kuid keegi ei vaadanud enne süüdistusi peeglisse. Kõige lihtsam on alati süüdistada ja näha pindu teise silmas, samal ajal kui palk enda silmis viib silmanägemise. Ma olen õppinud, et kunagi ei ole kõik must ja valge, on "50 halli varjundit" ka. Ma olen saanud tugevamaks. Ma ei oleks enam kunagi Mutrike, kui siis vaid Väga Särava Isiksusega Mutrike.
Ma olen õppinud, et üldjuhul jõuab aususega kaugemale, või vähemalt on ausana lihtsam elada. Ma olen õppinud, et kunagi ei tasu minna kaasa kambavaimuga, sest kunagi ei tea, kuna kamp tagant ära kaduda võib. Ma olen õppinud, et tuleb julgeda oma tegude ja sõnade eest vastutada.

Samas olen ma ka õppinud, et mõnikord saab Mutrike lihtsalt kinga.

7 comments:

  1. ma imestan tõesõna, et töökiusamine üldse olemas on. koolikiusamine - ok, suurem osa teismelisi ongi vähemal või rohkemal määral hormonaalsed idioodid, kellel on ellujäämiseks vaja ennast kehtestada. aga täiskasvanud? mis peab olema ühe täiskasvanu hinges katki, et ta teist inimest, kolleegi, KIUSAB? kiusatakse ju nii kaua, kuni kiusatavad enesetapu sooritavad. mis maailm see on?

    ReplyDelete
  2. aga samas rõõmsama külje pealt vaadates - jumalale tänu, et Mutrike (postiga) kinga(dki tagasi) sai. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, need olid veel popid Guessi kingad, mis ta sai:)

      Delete
  3. Oeh, seda lugu lugedes tekkis nii valus äratundmine. Minuga toimub samasugune asi just praegu ja olen ka lapse ootel. Tahaks ka endast välja selle saada, aga ei tea, kuidas. Ees ootab veel ka töövaidlusistung jne..:(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kurb kuulda, et töökiusamist tuleb ikka ette. Oskan sulle vaid tugevaid närve soovida.

      Delete
  4. Jah, ka mina tean mõnes mõttes mis on töökiusamine. Olin päris noor (20nendate alguses) kui sain ka ühte üsna suurde firmasse büroojuhiks tööle. Minu nn "kiusajaks" osutus eelnevalt sellel ametikohal olev üle 30nene naisterahvas. Alguses muidugi oli ta kõige suurem sõber üldse, käis ja lipitses, mingi hetk kui midagi küsisin, siis sain temalt vaid nähvavaid vastuseid. Lisaks hakkas ta kontoris teistele minust taga rääkima, et ma ei tee oma tööd hästi, miks ma ei tee seda ja toda, et tema tegi küll nii ja naa. Muidugi mulle tuldi sellest rääkima ja ütlen ausalt, et tema on ka mõneti põhjuseks, miks ma sealt kohast ära tulin. Samas ma teda ei kadesta, üle 30nene üksik naisterahvas, kelle elu eesmärgiks ongi sapi pritsimine. Üks väheseid inimesi, keda mina ei salli, sest tegemist on niivõrd võltsi ja kibestunud inimesega.

    ReplyDelete
  5. Paljud inimesed ongi sellised, kes võivad isegi väga kaastundlikud olla, aga nende põhieesmärgiks on iga hinna eest konflikti vältida. Kõik ei sünni selgrooga ja mõnel ei ole tahtmistki seda hiljem külge kasvatada.

    ReplyDelete