Ei, mulle lapsed ei meeldi!

Isver, mul on tunne nagu ma oleks olnud internetivõõrutuskuuril. Emmel oli niiiiiii aeglane netilevi, et oma närvide säästmiseks ma otsustasin loobuda netis käimisest. Jube raske oli, aga ma sain hakkama. Võib-olla sellepärast et tegelikult oli palju muudki teha ja aeg läks kiiresti. 

Stockholm on üks mu lemmiklinnasid Euroopas (nagu mitmed teisedki kui ma nüüd mõtlema hakkasin) ja seda eriti talvisel ajal kui linn on õhtuti nii kaunis. Tuledesäras ja pidulik. Suursugune. Ma ei tea, võib olla ma kujutan seda endale ette ja kõik teised linnad on talvel täpselt samasugused, aga mulle on alati just Stockholm erilise mulje jätnud. Nii me käisimegi 24.detsembri õhtul linna imetlemas, oleks kirikusse ka läinud, aga Ida ei olnud just oma parimas tujus ja me loobusime. Võib-olla järgmine kord. Eks ta natuke kahju oli, aga samas me ju mõistsime, et aastase lapsega ei saa väga suuri plaane teha ega sellepärast ka tema peale pahaseks saada. 

Pahakseks sain ma natuke siis kui ta meile oma uut trikki hakkas näitama. Kohe kui talle midagi ei meeldi, viskab ta end nüüd pikali ja hakkab häälekalt nutma. Vahet ei ole kus. Mida rohkem on pealtvaatajaid, seda kauem etendus kestab. Mina kõndisin eemale, ilma publikuta ei viitsinud Ida ka kaua esineda, tõusis mossitades püsti ja vantsis meile järele. Kas ma olen valesti aru saanud, et see pikaliviskamise aeg peaks justkui kunagi hiljem tulema? Nii 18-aastaselt. Mina "viskasin end poes pikali" kui ma olin 18 ja emme mulle Tallinna Kaubamajast Arne Niidu pintsakut ei ostnud. Ma jonnisin nii kaua, kuni ta alla andis.
"Ega sa pildusid end muidu ka suht palju pikali," ütles emme kui Ida oli end poes pikali visanud. "Eks ta teeb sulle tagasi selle, mis sa kunagi mulle teinud oled." Karma, kuramus! Üldse oli nii, et kõiki pahandusi, mida Ida korda saatis, vaatas emme muiates pealt ja korda: "Sa tegid ka nii." Karma, kuramus, ütlen ma veelkord.

Jõuluõhtu möödus meil rahulikult. Kolmekesi. Traditsiooniliselt. Tore oli, päris tore oli. Selline ehtne Rootsi jõul Eesti juurtega. Kusjuures, teate ju kuidas öeldakse, et "ah, ma olen juba liiga vana, et seda või teist või kolmandat teha" ja lepitakse sellega, mis olemas, sest "nii vanalt" ei teha enam muudatusi. Ja siis on minu ema. 50+ aastane, kes võttis kätte ja kolis neli kuud tagasi Rootsi. Seal ta siis nüüd on - oskab rootsi keelt, nii et ma olin tõsises hämmingus ja "imponerat" ja töötab eesti keele õpetajana. Ma usun, et keegi meist ei uskunud lõpuni, et ta tõepoolest sellise sammu ette võtab ja hakkama saab. Ma olen ta üle uhke!

Mõned asjad aga ei muutu. Diivanikatted ei tohi sassis olla, põrandaid tuleb pühkida/pesta päevas n+1 korda, lillevaasid peavad olema omal kohal, vaibanurkadest rääkimata. Kui Ida sajatuhandes kord oli küpsisepuru maha pudistanud, kaheksas kord peadpidi kaminasse roninud, diivanikatted tahmaga määrinud, morsi ja toiduga kardinad ära määrinud, ütles emme: "Ei, minule ikka lapsed ei meeldi!" Jah, seda ütles seesama ema, kel on kaks last ja mulle nagu uni peale käis, et ikka kaks last peab olema, et kuna siis perelisa tuleb. Nüüd ta on loobunud, Ta arvab, et üks laps on piisav. Hea, et seegi on. 

Armas ja tore väike Ida. Väikestes kogustes. Suurtes kogustes on ta ikka armas, aga väsitav. Väga väsitav Ida. Kõva häälega Ida.