Segisti-draama

Kuna mul on parasjagu käsil pikk ja igav rongisõit,  siis olen ma läbilapanud kõik blogid ja ka perekooli ning saanud teada, et nii palju draamat on toimumas ümberringi. Ühes draamas olin ma isegi eile korraks osaline ja see ajas mul s***a nii keema, et lihtsalt lahkusin tollest arutelu grupist. Peale seda mõtlesin ma, et kui ma veel korra kuulen ühes lauses sõnu "riided", "meikar", "pole", "stress" ja "blogiauhinnad", siis ma keeldun sinna lihtsalt minemast. Aru ma ei saa, mis kuradi aasta suursündmus see korraga on, et kõik mingeid ballikleite taga ajavad. Uskuge mind, kõigile ei meeldi te niikuinii ja alati on keegi, kes kommenteerib ka negatiivselt. Hakake juba harjuma palun!

 Samas meeldis mulle "minajamuud" blogi arvamus sellest, mida ta arvab, et Elu24 seal live' kohal on. Ma olen nõus, et ilmselt on rõhk sellel, et kellegi ämber pildile/kaamerasse saada (võttes arvesse kui palju on noori ja mingil põhjusel pabistavaid blogijaid siis on see ilmselt ka lihtne ülesanne.või siis lihtsalt minusuguseid kobakäppasid/lapsesuid). 

Ühesõnaga oli mul eile korraks sellest üritusest kopp ees juba enne kui see toimudagi oli jõudnud. Mul tekkis tõrge. Tänaseks olen ma muidugi tõrkest üle saanud, sest kui tihti mul ikka on võimalus Idata välja saada kodust? Ahjaa, kes minuga enne kusagil veini tahab juua? 

Edasi nägin ma, kuidas kulutulena hakati jagama kellegi postitust, et Tallinki laeval olla moslem (kust nad seda teada said, et ta moslem oli?) naistöötaja läbi peksnud. Ma ei ütle, et sellist asja juhtuda ei võinud, ma ei ole viitsinud uudiseid läbi lapata, AGA mu meelest on hirmuäratav, kuidas inimesed valimatult kõike edasi jagavad ja puhta tõena võtavad. Ja ka see "uudis", kus polnud ühtegi fakti, hakkas Facebookis oma elu elama. Juba oli ühest moslemist saanud "kamp rätipäid" jne jne. Mootorsaage hakati välja otsima ja A. Hitlerit taga igatsema. 

Sellega polnud draamad lõppenud. 

Kaks kõige popimat aga ilmselt siiski Ojasoo vägivald ja Malluka segisti draama. Esimesest ma ei viitsi kirjutada, sest ma ei ole kõike lugenud, teisest aga natuke küll. Sellistest "võidab kõige rohekem laike saanud pilt"-konkurssidest olen ma tegelikult juba kirjutanud (http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2014/07/miks-mulle-igasugu-pildivoistlused-ei.html). Ma ei arva neist suurt midagi, sest 98% juhul EI võida parim pilt niikuinii, vaid see, kel kõige rohkem sõpru. Mulle ei meeldi igasugu häälte palumine - olgu selleks siis blogija või algkooli klassiõde. Mõnikord ma ignoreerin neid palveid, mõnikord viitsin isegi lingi lahti teha, teinekord mingil põhjusel isegi hääletan, AGA üldiselt ma lihtsalt ei reageeri. Mõnikord tahaks ehk ise ka osaleda, aga kuna ma tean, et võiduvõimalus on nullilähdane alati (ja näete, söön oma sõnu. Alles hiljuti rääkisin osalemisrõõmust, kuid avastasin nüüd, et pildi-ja kirjutamisvõistlustel tahaks küll võita;), siis ka ei osale neis konkursidel. VÄHEMALT KUNI autosid auhinnaks pakkuma ei hakata;)

Ma sain aru, et paljud leidsid, et on ebaaus, et Mariann neid võistlusi kinni paneb. Ühelt poolt leian minagi, et see on ebaeetiline, kuid siin on mitu külge asjal. Esimene ja kõige olulisem on reklaam. Uskuge mind, IGAL tootjal ON SUVA, kellele mingi ratas, kohvikann, patsikumm välja loositakse ja kui tänu kellegi populaarsusele (mitte vaid blogija) on saavutatav reklaamipind eriliselt suur, siis neil on pigem selle üle hea meel. Draama on ka reklaam. Teie klikite, loete ja arutlete - laias laastus on see kõik reklaam. 

Ja edasi jõuame sama mure juurde, mis tol kommentaatoril oli, et popid blogijad saavad EBA auhinnad endale ehk siis kirjanduslikult liialdades ei tohiks nad isegi osaleda, et teistel ka võimalus oleks võita. Aga kui tegu ONGI populaarsusel põhinevate võistlustega, siis pole ju midagi ebaausat? On kõige rohkem laike saav võitja ja ülejäänud. 

 Muideks ka züriiga ei saa alati kõigile meelepärast tulemust. Võtame kasvõi Eesti Laulu. Mulle meeldivad  VÄGA paljud laulud, mis seal osalevad, kuid aimates zürii ja korraldajate endi maitset, siis Eurovisiooni võidulugu sealt välja ei valita. 

Kolme sõnaga. Nii palju draamasid. (Aga ma olen juba Oslosse vähemalt jõudnud. Pool teed läbi!)