Ma sain täna teada, et endises restos korraldatakse suurmüük, kus muuhulgas lähevad müüki ka asjad, mis ilmselt olulise (sentimentaalse) väärtusega vaid mulle. Jah, ma tean, et tegelikult ei tohiks vanast asjast ise üldse kirjutada, aga kuna mul hetkel on tunne nagu keegi oleks murdnud sisse mu koju, hakkaks minu nähes minu asju müüki panema ja samal ajal torkaks järjest uuesti ja uuesti noaga südamesse, siis ma pean selle tunde endast välja kirjutama.
Kui asjad pekki läksid, jäi meil kokkulepe, et isiklikud asjad saan ma vähemalt tagasi, aga kestis vaikus. Kuni tänaseni, kus keegi tundmatu on ootamatult kõikidele mu isiklikele asjadele hinna külge pannud. Tugitoolid 50 eurot, raamatud 0,5 eurot jne jne. Naervääristamine, vale info levitamine kommentaarides ja lisaks õiguseta fotode kasutamine sinna juurde.
Muidugi on õigus neil, kes ütlevad, et läks trumm, mingu ka pulgad, aga mu sees on hetkel nii palju kurbust, valu ja jõuetut viha, et see ei mahu mu sisse ära. Kui mul oleks võimalik, siis ma istuks kohe praegu tagasi lennuki peale ja lendaks siit ära. Kohe.
Kindlasti on neid, kes nüüd naeru kihistades parastavad ja ütlevad, et karma, bitch, oled selle ära teeninud. Võib-olla tõesti olengi ja ma kúll ei usu enam karmass, kuid loodan, siis et karma hammustab ka neid, kes need asjad niimoodi müüki pani ja ka neid, kes need endale soetavac.
Ma tahaks, et ma oskaks hetkel öelda, et oli mis oli ja mingu mis mingu, aga nii kuradi valus on. Isegi vein ei aita valu vastu täna.
Ohh, kui palju me emmet moosisime, et ta selle diivani meile annaks...
Ma saan aru, et uus omanik ostis ruumi ka koos minu isiklike asjadega, kuid mulle ei mahu pähe vastus: "...kõik, mida ära ei müü, ei lähe prügimäele, vaid annetame heategevusele." Kuidas on see aus, et pigem anname kasvõi ükskõik, kellele teisele, aga mitte mulle (tagasi)?
Kes veel ei tea asjast midagi, siis "pressiteade" Facebookis kutsub teid pühapäeval oksjonile.
"Tere kõigile ostuhuvilistele! Kuna huvi on oodatust kõvasti suurem ja postkast on ummistunud erinevatest soovidest ja broneeringutest, anname teada, et pühapäeval kell 12 algab suurematele asjadele ja mööbliesemetele oksjon, kus igaüks saab pakkuda oma hinna.
Nii saavad kõik võrdsed ostuvõimalused ja hinna määrate teie ise!
Alghinnad on jätkuvalt madalad: tugitool 50€, diivanilauake 15€, toolid 10€, väikesed lauad 50€, suured täispuidust ja vahetükiga ümmargused lauad 80€, lastetoolid 20-30€, lambid 10€, suur nukumaja 25€, mänguasjad 1€, raamatud 0,5€, klaasid 0,5€, taldrikud ja kausid 2€ tk, kohvitassid ja espresso-kohvitassid 1,5€, vaasid ja karahvinid 3€, kardinad 2€ tk, laualinad 1€, laste mähkimislaud 15€ jne jne
Köögitehnika poolt tulevad pakkumisse: vaakummasin, 4 põletiga gaasipliit, pastakeetja, väike sügavkülmik, mikser, fritüür, erinevad pannid ja koogivormid.
Maksta saab kohapeal ainult sularahas; kaardiga või arvega tasuda ei saa.
Ostetud kaup tuleb kohe ära viia, sest esmaspäeval algab ruumides remont."
Nii see äris käib. Millestki peab võlgu kustutama ja võetud kohustusi kasvõi sellest pudi-padist saadavaga vähendama.
ReplyDeleteNii see äris käib. Millestki peab võlgu kustutama ja võetud kohustusi kasvõi sellest pudi-padist saadavaga vähendama.
ReplyDeleteMa mõistan väga hästi, et äri on äri, aga valu on ikka lubatud tunda, eks? Mind on süüdistatud, et olen salaja varad välja kantinud, et rikastuda, tegelikkuses jäin ilma ka vaasidest ja vanadest kunstiraamatutest. Muidugi pole mul midagi ette heita, sest nii asjad käivadki, aga mina nii ei käituks.
DeleteKui inimene on võlgu, siis peaks ta kasvõi oma seljast viimase riide maha müüma. St minu arust oleks õige isegi mitte ainult restost asjad müüa, vaid ka oma isiklikest kodudest kõik võimalik, et võlga vähendada. Asjad on ju küll toredad ja endale armsad, aga võlavaba olla on veel toredam ja armsam. Eks see oli su oma valik, kui hoiad kaua kinni asjadest (nagu hoidsid kaua kinni diipist), siis pikendad omal tahtel seda õnnetust. Prioriteedid.
ReplyDeleteŌige küll, varade müüak aidanuks pisut palkade väljamaksmisel, kuid see ei olnud ju võimalik, sest nagu ma aru olen saanud, vahetati pinna omaniku poolt ootamatult lukud ja puudus igasugune võimalus midagi müüa või üldse kätte saada.
ReplyDeleteŌige küll, varade müüak aidanuks pisut palkade väljamaksmisel, kuid see ei olnud ju võimalik, sest nagu ma aru olen saatnud, vahetati pinna omaniku poolt ootamatult lukud ja puudus igasugune võimalus midagi müüa või üldse kätte saada.
ReplyDeleteSaada siis keegi oksjonilt neid asju ostma. See on ju võimalus asju enda valdusesse tagasi saada. Ise oled süüdi, et asjad nii kaugele lasid. Terve maailm ei pea sulle naeratama kui ise siga mängid.
ReplyDeleteOi, seda õelust!
DeleteHuvitavad mõtteavaldused. Kuidas sa saad nii kindlalt väita, et tegemist on olnud tahtliku "siga mängimisega"? Vb oli tegemist lihtsalt naiivsusega? Lootusega, et midagi saab veel parandada? Eks ärimaailm olegi vist karm ja kõik ei suuda sellel rattal püsida, eriti kui leidub kiuslikke kaaskodanikke, kellele pakub lusti kaikaid kodaratesse loopida. Samas, kui ei proovi, siis ka ei tea. Ärivaist on tihti kaasasündinud anne. Aga nii arvan mina. Ja tunnen kaasa kõigile osapooltele, kuigi võitjaid selles loos ei tundu olevat. Aga parastamine võib aidata parastaja enesetunnet korraks tõsta küll. Kas tunned ennast paremini?
ReplyDeleteMul tekis küsimus, miks Annely Arbeiter valetas, et teab faktiliselt, et asjad välja veeti salaja kui asjad nagu saime teada olid Diipis luku taga?
DeleteNo sorry... kui ma oleksin sellise jama kokku keeranud, oleks viimane asi netis oma mööblitūkke jms taga nutta. Pole siiani aru saanud või õppinud midagi, ei muutu see edaspidi.
ReplyDeleteLoodan siiralt, et sina kunagi sellist jama kokku ei keera
DeleteKust fesibukist selle "oksjoni" kohta rohkem lugeda saaks?
ReplyDeleteMuidugi on sul lubatud neid tundeid tunda ja omale armsaid asju natuke "leinata"! Mulle DIIP väga meeldis, kaasa arvatud interjöör-kujundus! Käisin seal alati, kui Tallinnasse sattusin ja iga kord sain väga head toitu ja suurepärase teeninduse osaliseks :)
ReplyDeleteJaksu ja pea vastu!