NB! Halapostitus. Kirja pandud rohkem tänase psühholoogi külastuse jaoks. Äkki peaks blogi kolima ümber wordpressi ja ka need avameelsed halapostitused parooli alla panema, et igaüks ei saaks teada, mida ma tegelikult sees tunnen? Samas on igasugu anonüümsed käod tegelikult mu kõige väiksem probleem...
Ma olin pikka aega oodanud, et ema ja õde meile külla tulevad, ma arvasin, et sellest tuleb üks ilus suvine nädalavahetus palju hea toidu ja vaatamisväärsustega. Praegu ma mõtlen aga, et meil ei tohiks vist külalisi üldse käia, sest laias laastus võiks minu oleku kokku võtta sellega, et ma ei saa lihtsalt enam inimestega läbi ja ma kaklen kõigiga. Reedel tülitsesin ma Marekiga, sest mulle tundus, et ta süüdistab mind, et me selle peldikauto peale raiskasime raha, mida meil pole. Lisaks on Ida hullumeelne, kui meil külalised on - ta ei kuula absoluutselt sõna ja ma olen nii väsinud sellest, et me ei saa sekunditki ilma temata olla, sest kohe kui teda ei jälgi neelab ta alla mündi, hüppab endal katki huule, tahab pea ees vette tormata või trepilt alla hüpata, ma ei jaksa iga sekund temaga tegeleda. Ma lihtsalt tunnen end nagu sidrun. Lisaks õpetavad kõik, mida ma emana valesti teen. Ma tean teoorias seda kõike, mida mulle räägitakse ise ka, praktikas olen ma lihtsalt väsinud ja Ida aktiivsus ajab mind hulluks. Aga mul oli hea meel, et Ida sai koos tädi Marianiga olla. Ta peaaegu iga õhtu helistab erinevate telefoni meenutavate asjadega tädi Marile ja seletab midagi omas keeles. Te ei oska isegi kujutada, kui väga üks väike laps ootas tädi Mari külaskäiku. Seda oli nii armas vaadata!
Laupäeval kaklesin ma emaga. Meie kaklustes ei ole midagi eriskummalist, kuid seekord tundsin ma, et ma pole mitte vaid feilinud ema ja naise, vaid ka tütrena. Olengi see faking hädapätakas, kes kõik pekki keerab ja millegagi hakkama ei saa. Ja mulle tuleb kaasa tunda, sest kuidas sa ikka perekonnaliikmele selja keerad, nii ei sobi. Ja tegelikult see tunne, et ka nemad süüdistavad mind teatud asjades, aga seda ei sobi päris otse välja öelda, ajab mind hulluks, sest mina ise arvan siinkohas, et (ainult) mina ei ole valesti käitunud.
Pühapäeval kaklesin ma õega. Mind ajab hulluks tema nõue olla igas asjas täiuslik. Kõik peab olema täiuslik, viimistletud, korras. Ma ei ole täiuslik ja ma ei saa kunagi täiuslikuks, ma tahaks lihtsalt olla.
Ühtlasi on mul tunne. et reaalselt KÕIK, mis meie elus on viltu läinud, ONGI minu süü. Mina olengi kõik pekki keeranud ja asjad ei lähe mitte paremaks, vaid iga päevaga hullemaks. Kui su sissetulek JÄLLE (why? why? why?) pea poole võrra langeb, siis kukudki jälle sellesse lollakasse auku, kust juba tundus, et hakkad välja ronima.
Me teeme tööd nagu lollakad, kuid ma ei näe mingeid tulemusi. Miks? Ja sellest, et ma rahaliste probleemide pärast enam ammu Marekiga läbi ei saa, ei hakka ma isegi rääkima. Mäletate mu "kohutavat" aprillinalja? Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et kui ma sellisena jätkan, siis see nali saab tõeks.
Ja ma ei suuda kuidagi mõista, KUIDAS ja MIKS suudan mina ära rikkuda nädalavahetuse, mis oleks pidanud olema fantastiline. Kõik eeldused selleks olid olemas. Perekond, sõbrad, imeilusad kohad, oivaline ilm - vaadake vaid neid pilte - mina aga olen nagu "kergeltsüttiv inimpomm", kellega on targem mitte läbi käia. Sest 1) ma olengi kohutava iseloomuga kohutav inimene ja 2) ma keeran kõik asjad pekki.
On Saturday I argued with my mom and sister. I feel I am not only failure as mom and wife, but as a daughter, I have not achieved anything and everything I do goes to hell. The restaurant, the shop - no wonder no one believes in me. I cannot do anything. And my sister wants everything to be perfect. I am not perfect and the way she explains how I do things wrong makes me crazy. Especially with Ida.
I know in theory I am not supposed to act the way I do, but I am just so tired of her not listening to anything we say and yelling/screaming when she's not allowed to take a knife from the kitchen, run to the lake alone, climb on the terrace. I would just like to sit down for a second and enjoy silence or at least her listening to what we say. I am so tired of people teaching me how to be the perfect mother, wife and human being. I understand from them also that everything that is gone wrong IS my fault - the realtionships with certain people and so on, I know they blame me (but this is the one place where I actually feel it was not my fault, entirely). And this makes me hate him so much, so much that I really wish he was not part of our life. We'll he of course isn't a part of my life and we don't have to like each other, but I hate and blame him, because he plays a huge roll in our current situation. Had he had a piece of humanity inside his heart he would not have taken me to court. I feel so quilty that my friend helped me out in this situation, but I also am so grateful to her, because at the moment I see that if she would not helped me, we would at the moment not had our house anymore. These feelings where I have to pay 500 euros from 700 euro income to him indirectly, makes me hate him even more. And the fact that my own family chose him over me, makes it even harder.
I feel everything that has gone wrong in our life is my fault. And I do mean everything. And all the decisions I have made have led to this "awful poverty" and I cannot seem to find a way out, no matter how hard we work. It even seems that the harder we work, the less comes in and when you loose again almost half of incomes (why? why?) and see that there is not much left to even pay the bills, I just want to cry. And the problems make me become more and more distant from my husband, we are not getting along at all - it's my fault again, because I cannot cope with all the problems and start to blame him or I understand that he blames me for everything. I don't know. It's so confusing.
To sum this post up I think I am an awful person with awful personality and should not have people visiting us at all, I should not be around people, I am like a "bomb waiting to explode". And I don't want to go to psychologist, I feel that I need some xanax to try to keep me calm and then I can talk about my feelings and childhood like the psychologists like:)
Esiteks on see imeilus kleit ja teiseks, oma kogemusest rääkides ongi nii, et seni kuni nö turvavõrku ehk oma inimesi kõrval pole ei olegi muud valikut kui koos püsida ja tugev olla, aga kui need tulevad, siis pääsevad kõik emotsioonid ja mured valla. Ilmselgelt oled (olen) siis ise ka enda peale kõige vihasem, sest kurat, see üks hetk või aeg kui oleks võinud nautida.. Aga tegelikult ega muud moodi üle ka ei saa, kuna lõpuks ikka plahvatad ja siis veel suurema pauguga.
ReplyDeleteKleit on minu jaoks harjumatult lühike, aga aitäh:) Sain selle 3 euro eest second handist, olin ise ka rahul.
DeleteMis aga puutub "põrgulikku nädalavahetusse minuga", siis ilmselt on sul õigus. Aga vihaseks ajab ikka, et täiskasvanud inimene ei oska oma emotsioone taltsutada. keegi ei julgegi enam külla tulla:D
Ma tean liigagi hästi millest jutt ja rahaprobleemide tõttu olen nüüdsest kaaslasest ka lahus. Aga perekonna ja sõprade osas hoian lihtsalt hinge kinni ja tänan igal õhtul Kõigevägevamat, et nad kannatavad mind ära ja ei kao mu kõrvalt kuskile, sest saavad aru, et mul on neid tegelikult väga vaja.
ReplyDelete