Go Beyond. Create Tomorrow

Terve Lillehammer elab vaikselt juba Noorte Olümpiamängude (LINK) ootel. Ma ei kunagi eriline spordisõber olnud ning tegelikult on  mind igasugu spordisuursündmused ka üsna külmaks jätnud, kuid nüüd on toimunud mingi kummaline muutus. Ka mina elan olümpiamängude ootel. Novembris tulevad müüki piletid avatseremooniale ja minu suureks üllatuseks ei ole need sugugi kallid (260-300NOK). Eile toimus siin 100-päeva üritus (ehk siis OM on jäänud täna 99 päeva) ja mina tundsin end nagu aasta ema jälle. 

Ida on tänu lasteaiale sattunud vaimustusse olümpiamaskotist. Loomulikult oli ka Sjoggi nime kandev ilves eilsel üritusel kohal, kuid minul polnud õrna aimugi, et meie majast 100 m kaugusel mingi üritus käib. Kuulsin küll aknast hääli, kuid ei viitsinud süveneda ja nii ma alles täna teada saingi, et Sjogg oli praktiliselt meie akna taga tantsu löömas.

Sjoggi vaimustuse sai Ida lasteaiast, kus hetkel on käsil usin olümpiamängude õppimine. Lastele on näidatud hüppemäge, neil on külas käinud päris suusahüppaja (ehk nende enda lasteaiaõpetaja, kes on varem suusahüpetega tegelenud), nad on terve eelmise kuu rokkinud OL-floka (1994.aasta olümpialaulu) järgi, 1994.aasta maskotid Kristin ja Haakon on kõigil juba vanad tuttavad ning loomulikult käis neil külas ka päris Sjogg. 

Mulle nii meeldib, kuidas selles lasteaias süstitakse lastesse sportlikkust, armastust värskes õhus viibimise ning muusika ja tantsu vastu saades lisaks teadmisi ka (oma kodukoha) kultuuri-ja spordiloost. Nüüd kui lastel on OL-floka selgeks saanud (kusjuures ka kodus võib Ida seda kuulama jäädagi), võetakse sel kuul ette selle olümpia laul ning tants.  Igaks juhuks tõmbasin endale ka arvutisse, ma pean ju sama oskama, mis laps. 

Naljakas, kuidas olümpiamängud täiesti ootamatult on ka killuke meie argipäevast. Oleks te veel selle aasta alguses öelnud, et ma olümpiamängude vastu huvi tunnen, oleksin ma teid puu taha saatnud, aga näed sa siis...Ma ju räägin, elu on ettearvamatusi täis.

One can almost feel The Youth Olympic Games (LINK) in the air. I have never been too big of a sportsfan and I've not been that into venues like this, but something strange has happened to me (as you maybe have read).  I am looking forward to the OG, soon the opening ceremony tickets sale starts and I am hoping to buy the tickets. It would be so cool to see the opening ceremony ( I mean we can see the Lysgaardsbakken from our kitchen window a bit, but still it would be something totally different to get to experience this live).

Yesteday a 100-days-to-go-event was held 100m from our house and I felt like the Mother of the Year. Thanks to kindergarten Ida has become obsessed with Sjogg, the mascot, and of course I had no idea that he was dancing almost in front of our house yesterday. It would have been so easy to make a small child happy, but no, I didn't know, didn't see, didn't hear. I heard the noice from the street, but didn't think that it could be related to OG. Note to self: start thinking!

As said Ida has learned about Sjogg in the kindergarten where they at the moment are learning about the Olympic Games. They have seen the hoppbakken (ski jumping area), a real ski jumper, the whole October they have been rocking to the 1994 olympic song OL-floka, Kristin and Haakon (the previous mascots) are known to everyone in the kindergarten and of course the real Sjogg has visited the children.

I am so pleased how they teach children how important a healthy and sporty lifestyle is, how they teach them to love music and dance and in the meantime the children learn about cultural (sports) history. Now that all the children know how to dance to OL-floka, they will study the new song and dance. "Go beyond.Create Tomorrow." Quite catchy song.

Funny how totally out of the blue the Olympic Games are part of our everyday life. Could I have believed this in the end of this year? Life is full of surprises. 

Nii rahul!

Ma ei ole igasugu diy projektidega kuigi osav. Ma püüan küll, aga noh välja tuleb ikka alati natuke selline omamoodi, ligadi-logadi. Üks põhjus selleks on kindlasti see, et mul pole absoluutselt kannatust. Näiteks hakkasin ma õhupallidest tegema Halloweeni kaunistusi (et kleebin lehed peale ja pärast lõhun õhupalli ära). Ühe sain valmis, rohkem ei viitsinud, sest see võttis lihtsalt nii palju aega. Ma ei viitsinud. Lihtsam oli võtta spreivärv, pihustada üle mõned totsikud-potsikud ja panna sinna sisse küünlad põlema. 

Juba pikemat aega on mind aga häirinud meie kodu seinad. Need on väsinud ja ilmetud, kuid remonti teha ei või ja piltide, riiulite jms jaoks ei ole mul hetkel lihtsalt võimalusi. Nii ma siis olen igal hommikul põrnitsenud meie koledat kulunud köögiseina ja seda tasakesi hingepõhjas vihanud. Eile nägin ma Kinnisvara24 FB lehel seinale teibitud hirve. Halleluuja, minu palvetele, mida selle koleda seinaga teha, oli vastatud!

Peale tööd tormasin ma poodi, et teipi osta. Lootsin ka ägedat värvilist teipi saada, aga poes olid valikus kollane, potisinine ja tumelilla, mis kõik tundusid natuke liiga palju. Nii ei jäänud mul muud üle kui osta kõige tavalisem helepruun teip. Kuid vahet pole. Hirv sai seina. tegelikult lausa kaks. Ja mina olen rahul. Kohe väga rahul. 

Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?

Kes meist ei teaks klassikalist jõulufimi "Üksinda kodus", kus väikene Kevin kogemata ilma vanemateta New Yorki satub ning ilma suuremate probleemideta end luksushotelli sviiti sisse registreerib.  Kui (väljamõeldud stsenaariumi järgi) New Yorgis on selline alaealise check-in hotelli lihtsamast lihtsam, siis Eestis see nii lihtsalt läbi ei läheks. Alaealiste majutamise suhtes on Eesti hotellid vägagi konkreetsed ning ranged.  Hiljaaegu tekkis probleem ühel Soomes elaval emal, kes soovis kaks 16- ja 17-aastast tüdrukut saata Tallinnasse kontserdile ning neile ühes linna majutusasutuses  ööbimise broneerida. Hotell keeldus resoluutselt. Sest tegu on alaealistega.

Kes on alaealine? 

Nüüd tekib küsimus, kes on alaealine.  Mõni lapsevanem ei lubaks oma 18-aastasel üksinda hotellis ööbida, kuigi seaduse järgi on täielik teovõime  18-aastaseks saanud isikul (täisealisel), teine vanem peab täiskasvanuks oma 16-aastast. Mõni 17-aastane on tunduvalt vastutustundlikum kui teine 25-aastane. Eesti hotellidelt antud teema kohta uurides selgub, et alaealine on 18-aastane (kaasa arvatud) ning ilma täiskasvanud järelvalveta neil hotellis üldjuhul ööbida pole võimalik.

Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma olen arvamusel, et päris nii jäikasid piire ei peaks hotellis ööbimisele panema. Kujutage nüüd ette, et Eestis esineb Justin Bieber (vabandan kui teadmatusest mitte-popi näite tõin), teie elate välismaal ning teie teismeline tütar anub teid, et saaks kontserdile minna. "Ma pean kontserdile saama, muidu suren!" anub ta. Teil ei ole aga vähimatki soovi sellel kontserdil osaleda, teie vanemad elavad teises linnas ning ainus variant, et teie laps "surema ei peaks" on see, et te usaldate tema täiskasvanulikku poolt ning leiate talle ööbimiskoha mõnes Eesti majutusasutuses. On ju kurb kui saate igalt poolt eitava vastuse?

Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIT

Vägistamisest koduste kotlettideni

Täna on üks neist päevadest kui ma mitte millestki aru ei saa, inimeste mõtetest, tegudest, arusaamadest, ma tunnen end vanamoodsa konservatiivse ignorandina ning mu mõtted on uidanud ühelt teemalt teisele. Ka vägistamisest koduste kotlettideni.

Sattusin hommikul lugema uudist, et Taanis pakutakse asüülitaotlejatele vägistamiskursust. Ei, loomulikult ei ole tegu kursusega kuidas vägistama õppida, vaid kursusega kuidas mitte vägistada. Esimese hooga hakkasin ma muidugi kõva häälega naerma, et kas tõesti tehakse selliseid kursusi (selgus, et Norras juba aastast 2008), et noh see on umbes sama, et õpetada rebast mitte kanavargil käima. Mida rohkem ma aga teemat edasi lugesin, seda rohkem hakkasin ma sellele hoopis teise pilguga vaatama.

Ma pean ausalt tunnistama oma rumalust ja ütlema, et ma ei tea erinevatest usunditest väga palju. kuid kui naiste vägistamine on omane nii hinduismile kui islamiusule, lisaks sellele, et soosivad naiste alandamist ning karistamist (kividega surnuks pildumist jne), siis tegelikult pean ma ütlema, et sellised kursused on ju hoopis vajalikud, mitte naeruväärsed. Kui aüülitaotlejate kultuuris on naiste vägistamine täiesti normaalne nähtus, siis tuleks kõige pealt alustada ühiskonna arusaamade muutmisest. Ma saan aru, et uskumusi on raske muuta kui tavadel on tuhandete aastate pikkune ajalugu, kuid selline kursus on ju siis vähemalt püüe midagi muuta, püüe teha selgeks, et 1)vägistamine ei ole mitte mingis olukorras/kultuuriruumis normaalne ja 2) suhtlemiseks on ka teisi mooduseid kui vägisi enda peale surumine ja ahistamine. Kõlab naiivselt ja sinisilmselt naerate te nüüd ja tuletate mulle meelde rebase ja kanala näidet?

Ma ei ole loomulikult mingi asjatundja, kuid kui näiteks on olemas kriminaalhooldajad, kes tegelevad igapäevaselt sellega, et inimeste harjumusi, mõtteid ja tegusid muuta, alates roolijoodikutest kuni tapjateni, siis ma julgen arvata, et ilma adekvaatse põhjuseta sellist ametit poleks. Ma ei ole nii naiivne ja ei usu, et "igast inimesest saaks inimese teha", kuid ma ei usu ka seda, et keegi on "pätiks/vägistajaks/vargaks sündinud, et see on geenides". Ning kui kümnest inimesest kasvõi paar annab ümber kasvatada, siis on see ju hea. Sama kehtib ka selle sama vägistamiskursuse kohta. Räägime küll kõik suure suuga, kuidas "väljast tulijad" peavad meie reeglitega kohanema, kuid kui me neile oma tavasid ja kombeid ei õpeta, siis niisama kisada ka ei tasu. Ja jätame nüüd igasugu äärmused ja erandid kõrvale. Neid on igas rahvuses ja kultuuris.

Ja tegelikult hakkasin ma hoopis muule mõtlema. Miks peetakse naist (naise elu) väheväärtuslikuks? Võtame kõige pealt näiteks India, kus kõrgemast kastist pärit mehed arvavad, et nad võivad madalama kasti naistega käituda nii nagu tahavad ja siis juba riburadapidi edasi vägistamised ja kividega surnuks loopimised. Miks kusagil on selline tuhandete aastate vanune traditsioon?
Samas ei pea ma üldse oma peakest vaevama nö kaugete probleemide pärast. Mulle arusaamatuid traditsioone on ka igal pool mu ümber. Mul on üks tuttav, kelle mees joob, aga kui naine tuleb koju aastas korra või  paar švipsis peaga, alandab ja mõnitab mees teda. Mul on üks teine tuttav, kes peab iga päev ja iga hetk oma mehele süüa tegema, sest see on naise kohustus. Mul on üks tuttav, kes peab iga nädal ühel ja samal päeval ning kellaajal keldrist pööninguni maja ära koristama, sest see on naise töö. Mul on tuttavaid naisi, kes oma meeste pärast varbad villi jooksevad, peaasi, et mees pahaseks ei saaks. Mul on tuttavaid naisi, kes kardavad koju minna kui "kodutööd" tegemata. Jesver, kui palju õnnetuid tuttavaid naisi mul on!
Ma ei taha üldse kõlada nagu "karvaste kaenlaalustega feminist", kuid aru ma ei saa, miks aastal 2015 ikka veel leidub nii palju (eelkätt meessoost) inimesi, kes leiavad, et naise asi pole teha muud kui kodu küürida, lapsi kasvatada ja kotlette küpsetada. Miks see nii on?

Ma kõlan muidugi natukene nagu lõhestunud isiksus, sest ühtepidi olen ma ka seda meelt, et on olemas meestetööd ja naistetööd, kuid jumala eest aru ma ei saa, miks naised vähemväärtuslikumad olema peaks, et nendele võib öelda, mida tahad, nendega võib teha, mida tahad ja kui lõpuks midagi ei meeldi, siis pussitad/pillud kividega surnuks ning vägistad ära.

Ja lõpetuseks tahan ma veel lausa karjuda ka kui mulle heidetakse ette, et näitan kanepisuitsetajaid negatiivsest küljest, kui ütlen, et minu arvates on nad etteaimamatud oma käitumises. Excuse me, et ma ei teadnud, et kanepivennad kõik nii chillid ja kihvtid on, erinevalt minusugusest jobust, kes nii alatut valet levitab. Päriselt, maailm on fucked up kui kanepi tarbimist tuleb õigustada ja positiivselt näidata ning kiunuda alkoholireklaami piiramise pärast.

Nüüd teen ära kah!

Ma kirjutan pikemat aega üht lugu. Juba neljas aasta. Alustasin suure hurraaga, siis jäi pooleli, siis alustasin uuesti, siis tuli "loominguline kriis" peale, siis laiskus, siis hakkasin uuesti, jälle jäi sinnapaika. Nüüd otsustasin end kätte võtta. Hakkasin uuesti otsast pihta ja seekord ei lõpeta enne kui on ka valmis. Kaua võib kirjutada?

I

Oli aasta 1997. Tallinna lennujaama oli mind saatma tulnud terve suguvõsa ja mõned sõbrannad, kõik olid elevil ja ähmi täis just nagu oleks minu aastaks Norra vahetusõpilaseks minemine ajaloolise tähtsusega suursündmus. Kõik sebisid ja sagisid mu ümber. Tundsin end nagu rokkstaar, kuigi arvatavasti ei oleks üks õige rokkstaar olnud riietatud lillelisse suvekleiti.

„Kas sai ikka kõik kaasa?“ muretses ema. „Saad sa ikka hakkama?“ küsis vanaema. „Ma ei taha, et sa ära lähed,“ nuuksus mu käe külge klammerdunud õde. „Vaata, et sa ikka kirjutad kohe kui kohale jõuad,“ käskis vanatädi. „Ära siis mehele mine,“ naljatasid onu ja onunaine. „Käitu korralikult,“ manitses isa. „Igav hakkab Tartus ilma sinuta,“ ohkasid sõbrannad. „Te näeks nagu viimast korda,“ lisas sõbranna ema. Tõsi, ma läksin ära vaid aastaks, kuid elevuse ja pisarate järgi oleks võinud küll arvata, et lahkun Eestimaa pinnalt igaveseks. Eks mul oli endal ka veidike kurb ja ma olin samuti ähmi täis nagu teised, sest tõepoolest 16 aastat tagasi ei olnud 16-aastaselt üksinda aastaks välismaale minek sugugi tavaline, kuid ma ei saanud seda ju ometigi välja näidata. Tegelikult sain ma ka perekonna muretsemisest aru, sest ma olin küll varemgi välismaal käinud, kuid mitte kunagi päris üksinda ja nii pikaks ajaks, aga ka seda ei kavatsenud ma välja näidata.

„Vabandust, aga te peate nüüd check-in’i ära tegema,“ segas meie elevil ja ähmis olemist ning viimaste õpetus-ja manitsussõnade jagamist-ärakuulamist leti taga olev neiu. „Pilet ja pass andke mulle, kotid tõstke siia lindi peale,“ juhendas ta edasi. Isa ja onu tõstsid kaks rasket kotti pagasilindile. Kaal näitas peaaegu 40 kilo.

„Lennukisse on lubatud maksimum 20 kilo,“ lausus teenindaja, mille peale ema veel rohkem ähmi täis läks, „ülekilode eest tuleb juurde maksta.“ Seda ei olnud keegi meist osanud ette näha. Keegi meist polnud lennukiga reisinud ega osanud pagasipiiranguid karta. Me olime harjunud laevaga reisima ja Rootsis elavaid sugulasi külastades oli ilma igasuguste piiranguteta kaasa toonud mikrolaineahjud ja kassettraadiod, talvetossudest ja lumepesuteksadest rääkimata. Täpselt nii palju kui kanda jaksasid! Ja tundus vaid loogiline, et see reegel kehtib kõigi sõiduvahendite puhul.

„Mis nüüd siis saab?“ hüüatas ema, „peame kiiruga kusagil kotid ümber pakkima.“ Sellega ei olnud mina nõus.

„No kuule, kuidas ma nüüd siin kiiruga otsustan, mis maha jätta ja mis kaasa võtta,“ torisesin mina, „ma ei saa ju niimoodi.“ Muidugi ei saanud, mul oli ju vaja terve aasta asjad kaasa võtta – isegi toasussid ja rulluisud.

Samal ajal kui me emaga ähmi täis olime, otsustas vanaema ohjad enda kätte võtta.

„Kas kuidagi ei oleks võimalik, et mu lapselaps saaks kuidagi ilma lisatasuta need kotid kaasa võtta?“ uuris ta, „saage aru, ta läheb terveks aastaks ära. Võib-olla on ikka kuidagi võimalik?“

Neiu mõtles hetke ja naeratas siis nõusoleku märgiks. „Hea küll, las lähevad mõlemad kotid.“ Hea on, et keegi sahmimise asemel ka küsida taipas. Muidu oleks ma võib-olla tõesti rulluisud pidanud maha jätma. Nüüd jäid maha vaid pisaratega võitlevad perekonnaliikmed ja sõbrannad. 

Ma ei tea, mis mul viga on

Ma olen ühtepidi nii kurb. Juba mitu mitu mitu aastat ei tekita igasugu tähtpäevad minus  "seda õiget"* emotsiooni. 

Näiteks igal aastal enne jõule hakkavad blogidesse ilmuma wishlist'id kingitustega. Või mis, sama on tegelikult ka (laste) sünnipäevade ja isadepäeva ja emadepäeva ja halloweeni ja hingedepäeva ja karjalaskepäeva ja suvise/talvise pööripäevaga. Kogu aeg antakse kellelegi teada, mida nendeks päevadeks vaja osta on. Ma ei saa sellest aru. Kas see on lihtsalt unistamine või tõepoolest vihje kellelegi, et kui sa mulle emadepäevaks Kariibi mere kruiisi ei osta, siis ma suren? Või ma pean jõuludeks saama uue Michael Korsi koti, sest muidu ma suren? 

Samuti hakkab Facebook sel ajal kubisema küsimustest, mida kinkida. Näiteks nüüd isadepäeva ajal. Mina mõtlen, et kui sa ise ei suuda kinki välja mõelda, siis sa kas ei tunne oma isa või äkki pole talle üldse kinki vaja kui sa ei tea, mida tal vaja võiks olla. Ja mis värk on üldse sellega, et beebide/väikelaste emad kaotavad justkui aru, sest nad ei suuda välja mõelda, mida oma mehele kinkida. Isadepäev EI OLE meestepäev. Sinu mees ei ole sinu isa. Kui sa tahad oma mehele midagi lapse poolt kinkida, sest laps veel ei oska, siis see ei pea olema 83 kiirusel töötav akudrell või udupeen kinganööri-siduja, mis ilmselgelt teie kodus täisulikust õnnest veel puudu oli, vaid tee midagi oma lapsega koos. Ma ei tea, kasvõi meisterda kastanimunadest loomad või tee küpsisetorti. Lase mehel kauem magada ja vii kohvi voodisse. Minge koos loomaaeda või vabaõhumuuseumisse. Matkale. Mängige kulli. Padjasõda. Tehke selfisid.  Looge mälestusi. Talletage hetki. Tellige ühisest toredast päevast paberfotod ja kleepike need fotoalbumisse. Tehke kohe eraldi isadepäevaalbum. Miljon asja saab teha. Midagi, mis on palju väärtuslikum kui kallis lõhnaõli. 

Kusjuures, mu meelest on ääretult armas kui laps oma taskurahast näiteks oma isale isadepäevaks (või mõneks muuks tähtpäevaks) midagi ka ostab, kuid siis peab ta olema juba piisavalt vana, et selle peale tõesti ise tulla ja kasutama selleks oma raha. Siis on sellel kingil väärtus. Mitte nii, et naine näeb nüüd reklaami "isadepäeva komplekti soodushind 89,90EUR" ja ostab selle oma mehele kolme-aastase lapse poolt ISADEpäevaks. 

Selline metsik (vaid?) kinkidele keskendumine röövib minult igasugu pühadetunde. Olgu selleks siis isadepäev, sünnipäev või jõulud. Ma küll näietks ootan jõule, sest mulle meeldivad jõulutraditsioonid ning alates Britt-Ida jõuludest on jõulud üks minu lemmikpühasid, kuid ma ei viitsi absoluutselt mõelda (suurte) kingituste peale. Ma pean silmas selliseid suure ja kalleid kingitusi, mille peale terve varandus magama pannakse, pärast krediitkaardi arvet nähes peast kinni hoitakse või jumal hoidku veel hullem, mille nimel laenu võetakse. Teate ju küll neid enne jõule tänanavapilti ilmuvaid sms-laenude reklaame, mis meil kinke osta käsivad, sest muidu jäävad jõulud ära. 

 *Mul on tunne, et õige tunde saavutamise juures on kõige olulisem kui palju sa kulutad kinkide peale ja palju kulutatakse sinu peale, st kui suured ja hinnalised on kingitused.
Igaks juhuks panen ka oma wishlisti kirja, sest vbla keegi tahab isadepäeval mulle üllatust teha: Versace "Chrystal Noir", sest see on mu lemmiktalvelõhn, valged Nike Max Airid, sest need on lihtsalt nii ilusad, uus kosmeetika alates kulmupliiatsist kuni maeiteamilleni, sest mul on kõik otsa saanud ja ma ei ole loomulikult ilus ning  vahvlimasin! 

Minu peidus pool. My hidden side.

„Kas me nüüd hakkame grillima?“ päris Anton. Ma olin siiski õigesti kuulnud. Jõudes lavvu, traditsioonilise saami telgi, juurde võttis Antoni tütremees Ian seljakotist välja tohutu hunniku grillviinereid ja lameleiba. Keset külma talveilma istusimegi me ühtäkki lavvu’s lõkke ääres ja küpsetasime vorste. Kui ma peaksin Norrast valima oma lemmiktoidu, siis just sel hetkel sai selleks pølser ja lompe (grillviinerid ja lameleib). Ma sain teada, et nii nagu suusatamise juurde käivad apelsinid ja Kvikk Lunsj, on ka talvel lõkkel grillimine suusaretkede lahutamatu osa. See traditsioon hakkas mulle tõeliselt meeldima, või tuleks öelda maitsema.  

See on mu esimene kokkupuude ühe tõelise Norra traditsiooniga. Grillida  iga ilmaga vorstikesi. Veider, sest mulle tegelikult ei maitse üldsegi viinerid, kuid väljas, värske õhu käes, lõkkel grillituna maitsevad need imeliselt. Ausõna, ma ei valeta. 

Tänasel imeilusal pühapäeval sõitsime me külla mu naabrinaise hytta'sse.  Kui me pilvepiirile jõudsime, hakkasin ma mõtlema, et "istub pilvepiiril" polegi ju vaid väljamõeldud lause. Hetk hiljem sõimegi me pilvepiiril lõkkel grillitud vorstikesi, jõime kõrvale julebrus'i ning nautisime karget kuid kaunist sügisilma. Ma olin sellest tundest ja maitsest puudust tundnud.

Kas võiks öelda, et ma olen liiga kaua Norras olnud vol2 (vol1 oli ju see siin), kui tänane pühapäev oli pretty close to perfect? Ma tunnen juba tõeliselt puudust korralikest matkajalanõudest ja - riietest, sest üha enam on mul soov veeta KÕIK pühapäevad IGA ilmaga kusagil pilvepiiril.

Jp, minu peidus pool hakkab aina rohkem endast märku andma.

 

   

"Are we going to grill  now?" Anton asked. I had heard him right. When we came to a lavvu, a traditional sami tent, in the middle of nowhere in the forest,  Anton took out sausages and lompe. The next moment we sat in the lavvu around a bonfire and grilled sausages. It was a cold winter day with a lot of snow. For them it was like the most logical thing to do. I found out that grilling, oranges and Kvikk Lunsj ( a chocolate) is an important part of any skiing trip. I started to enjoy (the taste of) this tradition.

Pølser and lompe became one of my favorite foods from Norway. 

It was my first experience with this real Norwegian tradition. To grill sausages, no matter weather conditions. Weird, because I actually don't even like sausages, but they have a totally different taste when grilled on open fire. Honestly!

Today was a wonderful sunny autumn day and we drove to our neighbours hytta. When we got up in the mountains, I felt we could touch the sky, I started thinking that "sitting on a cloud" is not just a saying, up in the mountains it really feels like this. So this is what God must be feeling every day when he's sitting up  there watching down on us?  Wonder if he ever has a grilled pølse in a lompe? Like I did again today. After 15 years. I had missed the taste and the feeling of grilling sausages.

Today was pretty close to a perfect Sunday. Have I  been in Norway for too long already (first time I felt like this here) when I admit that I wish we had propar hiking boots and clothes so that we could be outdoors, up in the mountains EVERY sunday no matter the weather? 

My hidden side has started to raise its head.