Norrast ehk kallid inimesed, mul on teist kopp ees!

Niisiis. Esimest korda sattusin ma Norra 16-aastaselt. Alates tollest hetkest kuni praeguseni ehk siis 17 aastat olen ma ühel või teisel moel Norraga kokku puutunud. Ma julgen öelda, et ma tunnen Norrat ja tänu oma Norra perekondadele ning inimestele, kellega ma Norras tutvusin, on mul selle maaga eriline side. Mingil määral pean ma seda oma koduks. Aga seda kõike te juba teate.

Ma tunnen Norrat ka tööalaselt. Läbi ja läbi. Kõigi veidruste ja omapäradega. Kohtumiste ja ooooooootamistega. Pole siis ime, et aegajalt pöörduvad minu poole kõiksugu inimesed, kes Norra turule minekuks abi vajavad. Aga nüüd ma ütlen lõpuks, et mul on teist kopp ees. Ma ei viitsi enam "aitäh" eest teid aidata. Päriselt. Ja kui te mind tunnete, siis te teate, et ma aitan alati ja hea meelega kui oskan, aga kusagil kunagi tuleb ette ka minu piir, sest ma tunnen, et mind kasutatakse ära. Ma olen üsna naiivne ja heatahtlik ning seetõttu on juhtunud päris mitu korda, et minu töö ja vaevaga on keegi teine end upitanud.
Ikka ja jälle tuleb keegi, kes ütleb, et kuule aita mul see või too dokument korda ajada, helista minu eest tolli, uuri, kus mu kaup on/miks mu kaup kinni on/"mis mõttes mul on tollimaks maksmata, me oleme ju Euroopa Liidust, me ei pea midagi maksma?", aita neile selgeks teha, et mul on suurepärane toode ja me ei vaja selle tõestamiseks sertifikaati/"mis mõttes see on seadus? Euroopa Liidu seadused kehtivad ka Norras!", ole hea tõlgi see ja teine asi ära (alates tutvustavast kirjast majandusaastaaruandeni)/ "mis mõttes sa ei tea neid termineid? oled ju norra filoloog? sul käib see kiiresti!", tule aita mul müüa, tee need paar telefonikõnet... Ja nii edasi ja nii edasi. Seda kõike olen ma ka teinud. Aitäh eest. Või omast lollusest. Sel nädalal tuli mu piir ette ja mõõt sai täis. Mul on aitamisest kopp ees, kallid inimesed!

Vahemärkusena ütlen, et see ei käi kõigi kohta. On inimesi, keda ma suurima hea meelega ja ilma liigsete küsimusteta alati aitan. Alati. Aga on ka need teised, ma julgen ausalt öelda nahhaalid, keda ma enam ei viitsi aidata.

Nüüd kui ma olen välja öelnud, et plaanin Norras poekest avada, on mind kui "Norra eksperti" (jah, just nii nad mu poole pöörduvad. Umbes, et kiida lolli, loll teeb ära) jälle üles leitud. Niisiis helistaski sel nädalal mulle üks Eesti tegija, kel ka Norra turuga ambitsioonikad plaanid ja palus, et ma neid aitaks. Et otsigu ma välja sobivad edasimüüjad (tehku turu-uuring seega) ja nende kontaktid, helistagu neile ja andku teada, et see tootja sooviks neile oma kaupu müüa. Ja kui ma Norra lähen, siis võib-olla suhtleks inimestega ja sillutaks neile teed.
Ma kuulasin ja mõtlesin. Mõtlesin, et kui nahhaalne saab olla. Palun öelge mulle, miks ma peaksin seda tegema? Mis on selles minu kasu? Et keegi Eesti tootja võib-olla leiab endale edasimüüja(d)? Mulle öeldakse "aitäh". Heal juhul. Halvimal juhul unustatakse ära, sest no mis ta siis ikka nii väga tegi.

Võib-olla mõtlete teie sama, et mis see siis teha on. Siin teevadki eestlased Norraga äri tehes tihti esimese vea. Eestlane võtab kõike iseenesestmõistetavalt. Norras ei käi asjad nii nagu mujal. Nad on teistsugused ja aeglasemad, nad tahavad mõelda ja kaaluda, nad ei taha, et neile pinda käiakse. Nad tahavad, et neile jääks mulje, et nemad otsustavad.
Ma olen küllalt kuulnud, kuidas keegi hakkab Norra ekspordiga tegelema ja temalt oodatakse/ta ise ootab tulemusi esimese kuu jooksul. Tahate ma ütlen teile midagi. Norras võib ühe tavalise sisseostuprojekti otsustamine võtta aega POOL AASTAT. (Telefoni teel inimest kätte saada võib teine kord olla võimatu missioon.) Kuigi...nad on sinult nõudnud pakkumist "juba eile", sest neil on kiire. Neil võib kiire olla ja neil võib olla ehituse alguse tähtaeg märtsis, kuid veel 28.veebruar ei ole nad tihti otsustanud, see ei ole midagi erilist kui otsused tehakse viimasel minutil ja tähtaeg venib kuu-kaks edasi, sest "pakkujad ei suuda piisavalt kiiresti infot saata." Jah, ma toon näiteks ehituse, aga see kehtib IGA valdkonna kohta.
Ja siis ma lähen pahaseks kui keegi, kes teoreetiliselt teab, kuidas asjad käivad, hakkab targutama, et teab kuidas asjad Norras käivad. Dokumentide korda ajamisest ja sellest kaua see aega võtab ei hakka ma rääkimagi. See nõuab raudseid närve ja kannatlikkust! Sest tihti on teil tunne, et räägite seinaga või et teid peetakse lolliks vaid seepärast, et olete "välismaalane".

Kõik need asjad ajavad närvi, kuid on üks oluline reegel kui tahate siiski edukas olla, te ei tohi seda välja näidata. Te peate igas olukorras jääma rahulikuks. Uskuge mind, see viib kiiremini kaugemale.
Norra on teistsugune. Norrat tuleb tunda. (Ma usun, et muidugi igal turul on oma eripärad, aga mina olen kõige rohkem oma elus kokku puutunud just Norraga.)

Mina tegelen oma Norra projektiga. Mis te arvate kui palju mind keegi aitab? EAS sellist ettevõtmist ei toeta ja iga liigutus, kui ma abi sooviksin, maksab raha, "konsultanditasu". Kusjuures ma ei kurda. Ma tean, et ma saan hakkama. Näiteks hetkel panen ma kokku ka projekti "Hooandja" tarbeks, see on ainuke moodus/lootus Eestist toetust saada. Märtsis on mul kohtumine "oma" norrakatega, kes mind nõu ja jõuga aitavad.

Me kõik teame, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Ometigi tahetakse neid minult. Miks? Ja nii ma ütlengi natuke järsult ning kindlasti sadu inimesi vihastades, et mul on sotsiaalprojektidest kopp ees. Kui te jälle oma norra-alaste abipalvetega minu poole pöörduda tahate, siis kõige pealt mõelge, kas see minu suhtes on aus.
Veelkord, see ei tähenda, et ma nüüd enam mitte kunagi kedagi ei aitaks, aga selliseid nahhaalseid telefonikõnesid, kus mul kogu eeltöö "aitäh" eest ära palutakse teha, ma enam saada ei taha. Ma olen küll "diip kunstiinimene", aga mitte puruloll...