Kohtumised a la Norra

 Kõik raamatud, artiklid, koolitused, mis räägivad Norra ärikultuurist rõhutavad alati täpsust ja õigeks ajaks kohale jõudmist. "Norrakad hindavad täpsust ja esmamulje saab jätta vaid ühe korra," räägivad kõik, kes Norraga kokku on puutunud. Tõsi ta on. Norrakad krimpsutavad tõepoolest nina kui paned nad enda järele ootama. Sama ei kehti aga nende endi kohta. On täiesti normaalne, et nad lasevad sul pool tundi oodata, sest "lihtsalt kogemata tuli midagi ootamatut ja väga tähtsat vahele". Kuid juhtub ka nii, et nad unustavad kohtumise lihtsalt ära.

Nii nagu täna minuga juhtus. Jõudsin kenasti õigeks ajaks kohale, kammisin ära juuksed ja võõpasin üle huuled ning astusin enesekindlust täis kontorisse. Kontoris mind vastu võtnud norrakas vaatas mind nagu tulnukat. Ei tema ei tea midagi mingist kohtumisest. "Kas sul oli tõesti hr. K-ga kohtumine? Täna? Tegelikult ka?" pommitas ta mind küsimustega ja jättis koridori seisma kuni  ise vastuseid püüdis leida. Ilmus siis paari minuti pärast tagasi ja andis teada, et ei saa hr K-d kätte, sest too on kliendikohtumisel.
Ja nii see kohtumine lõppeski. Enne kui oli jõudnud alata:)

Hr. K kiituseks tuleb aga öelda, et hiljem ei jõudnud ta ette ja taha ära vabandada. Nii sõnumite, telefoni kui meili teel. (Ehk on tal nüüd nii suured süümepiinad, et sellest kohtumata kohtumisest saab alguse huvitav koostöö?)
Jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Oleksin võinud end enne kohtumist meelde tuletada.

Jõudes lõpuks ometi  tagasi hotelli, oli mu ainsaks mõtteks, et saaks vaid natuke lihtsalt olla - chillaxida! Ka see osutus keerulisemaks kui ma oleksin tahtnud. Otseloomulikult ei saanud ma oma uksekaardiga enam tuppa sisse. Vaatasin veel igaks juhuks, kas kolistan ikka õige ukse taga (sest mind tundes võib ka selliseid seiku ette tulla). Kõik klappis, aga uks ei avanenud. Ukse avamiseks oli mul kõigest kaks korda vaja hotelli vastuvõtus käia kaarti uuendamas, istuda veerand tundi koridoris kuni töömees ukse kallal nokitses ning viisakusest ning veidike vastumeelselt naeratades  chitchattida - kust ma olen, miks ma Norras olen, kuidas liiklus oli, kuidas Eestis talv on jaaniiedasi.

Hea oli vähemalt see, et mind ei olnud välja chcekitud ja kedagi teist asemele kolitud.