Trilla-tralla...

2011 sai läbi nii kiiresti, et ma ei saanud arugi. Alles oli minu "p..." sünnipäev. Jaanipäev. Prangli-reis. Ja siis tulid juba jõulud. Kusjuures, nii kummaline kui see ka pole, sest pere oli igal pool pilla-palla, julgen ma öelda, et toredad jõulud olid. No kui välja arvata see liigsöömine. Loomulikult võiks ju end natuke tagasi hoida, aga ei ole mul nii palju tahtejõudu, et end ahvatlustest eemale hoida. Ja ehk ongi õigem. Muidu äkki saakski peenikeseks ja mille üle ma siis vinguks ja viriseks?
Tuleb välja, et ma olen ka suur valevorst. Väidan igal pool, et kingid pole üldse olulised ja kinke teha on palju lahedam kui neid saada. Aga...kinke saada on ikka ka vahva. Ma vist pidin eelmisel aastal ikka väga hea laps olema.

Kas ei öelda mitte, et nii nagu saadad ära vana aasta, nii veedad ka terve järgmise aasta? Sellisel juhul tuleb mul küll üks väga piduline aasta.



Algas kõik balliga. Et mehed sel aastal natuke jonnakad olid ja eelistasid balli asemel Casa De La Ihaste sauna, läksid ballile seekord vaid naised. Naersime, et nagu vanasti ema viis oma tütred ballile, et need sealt endale kaasa leiaks ja kõrgseltskonnaga tutvuks. (Kui me vanasti oleks elanud ja sellelt ballilt oleks pidanud kaasa leidma, oleks me Tillukese Delisaga küll vallalised elu lõpuni.)
Igatahes me veetsime meeldivalt aega.  Saime segamatult vaadata, mis teistel seljas, mis jalas, kommenteerida ja klatšida. Sest me ise oleme me ju üdini täiuslikud...as always;) Aga tegelikult ka...Ma ei tea, kas ma olen liiga konservatiivne, aga minu arvates ei ole ball koht minikleitide jaoks. Ei pea ostma kalleid ja ekstravagantseid balliriideid, mis võib-olla jäävadki ülejäänud ajaks riidepuule nukralt koitama, kuid iga ettejuhtuvat kokteilikleiti ei tasuks ka selga tõmmata. PS. Minu ballikleit on soetatud kunagi suvel second-handist. Nii igaks juhuks. Et äkki läheb kunagi vaja...
Ja veel. Kui ma peaksin, selleks et ABBA laulude kontserti kuulata/vaadata, trepil istuma, sest vabu istekohti lihtsalt pole, siis ma pigem jätaks kontserdi kuulamata kui et istuks ballikleidis trepil!



Edasi läks kõik piduselt. Ja lõbusalt. Koht oli suurepärane. Seltskond veel parem. Ja toit üle prahi. Ning ega joogid ka halvad polnud;) Pildidki räägivad sama juttu. Väga kokkuvõtlikult võib öelda, et viimati tantsisin ma laual arvatavasti 18-aastaselt. Jääb vaid loota, et me uue koha laudasid oma kontsaplekkidega (väga) ära ei rikkunud. Ja kui natuke rikkusimegi, siis jääb vaid loota, et "lapsed" mulle selle eest arvet ei esita. Ehk saavad aru, et vanainimene tahtis ka korra aastas "pööraselt" pidutseda ja andestavad.



Pidu lõppes varastel hommikutundidel, kuid as always meespooltele tundus kell neli hommikul liiga vara koju minna. Nemad laekusid 10 paiku. As always...Mitte et see meid üllatanud oleks;)

Ja tundub, et see ütlus vana-aasta ja ülejäänud uue aasta kohta peab paika, sest juba reedel oleme me Meat Marketis jälle platsis.

Ehk siis nüüd teate: kui mind sel aastal kodus pole, siis ilmselt olen ma Meat Marketis!