Noh?

Sellega olen ma harjunud, et mu ema küsib, miks ma Tartusse tulen või vanaema vastab telefonile küsimusega "kes see on?". Selles pole midagi uut. Aga et mu oma mees mind ära unustab, see on juba hoopis teine tase. Ta lihtsalt unustas mu tööle! Kui ma talle siis helistasin, et küsida, kaugel ta on, vastas ta mulle juba tuttava (vana)emaliku tooniga:"Noh!" (jättes lisamata (vana)emaliku "mis tahad?", aga toon ütles seda sõnade asemel.) Ja nii lihtne see oligi. Tal läks lihtsalt meelest! Mine siis sellisega luurele.
Vanaduse tundemärgid hakkavad juba tulema...