Palju õnne tilluke Delisa ehk vananemisest

A younger sister is someone to use as a guinea-pig in trying sledges and experimental go-carts. Someone to send on messages to Mum. 

But someone who needs you - who comes to you with bumped heads, grazed knees, tales of persecution. 

Someone who trusts you to defend her. 

Someone who thinks you know the answers to almost everything. (Pam Brown)
 PALJU ÕNNE!

Aga vanadusest. Jaanuar algab meie perekonnas Janeki sünnipäevaga ja igal aastal kui ta jälle aastakese vanemaks saab, jõuame me ühel või teisel moel järgmise diskussioonini:

"Mõtle, aastal 2050 olen ma 86-aastane," lauses Janek mõtlikult ja jäi mulle otsa vaatama.

"Kui sa üldse enam oled," vastasin ma mulle omase sarkasmiga.

"Just nimelt," vastas Janek.

"No ja mis siis sellest praegu?"

"Ei noh, ma lihtsalt mõtlen kui vähe veel on järele jäänud," lausus Janek ja vajus veel sügavamasse mõttesse.

See on minu ja Janeki ilmselt kõige suurem erinevus. Ma ei ole kunagi mõelnud sellele, mis saab 40 aasta pärast, veel vähem oskan ma muretseda selle üle, milline ma 40 aasta pärast olen. Minu arvates on 40 aastat liiga pikk aeg, et ma oskaks nii kaugele ette mõelda. Ma olen hetkel 30-aastane. Kolme kuu pärast 31-aastane. 40 aasta pärast 70-aastane. Kõik. 

"Kas sind vahel siis üldse ei hirmuta, kui kiiresti aeg läheb?" jätkas Janek.

Raputasin pead. 

"Ma küll mõtlen, et see oli justkui eile kui ma sõjaväes käisin, aga tegelikult on sellest juba 18 aastat möödas."

Selles pidin ma temaga küll nõustuma. Kõigest, mis tundus just nagu eile, on möödas juba rohkem kui kümme aastat. Aeg on tõesti kiiresti läinud. 

"Ja ma ei suuda siiani aru saada, et mu õde, kes minu jaoks on ikka see tilluke õde, saab juba 30. Ja kui mina olen temast kaheksa aastat vanem, siis ma ikka pean vist juba vana olema," mõtiskles Janek.

"Mina siis järelikult ka. Tilluke Delisa on minu jaoks ikka veel laps, see sama tilluke tüütus, kes uskus torukolle ja muid totrusi, millega ma teda hirmutasin, et ta mu sõna kuulaks. Ometi saab temagi juba 22. Täitsa täiskasvanu või nagu arst ütles "fertiilses eas naisterahvas"," naljatlesin ma vastu.

"Aga kas sul ei tekkinud mingit teistsugust tunnet kui sa 30 said?" küsis Janek.

Raputasin pead. Mingit erinevust ma küll ei märganud, kui siis välja arvata tselluliit, mis palju innukamalt on hakanud ma reitele kogunema. Aga samas selle tekke põhjuseks võib olla ka mitte vanadus vaid liigne armastus diivani vastu?

"Oota," hüüatas Janek järsku rõõmsalt, "2050. aastal olen ma hoopis 76-aastane! Siis pole ju veel hullu midagi!"

"Nojah," ühmasin vastu.

"Aga mõtle, siis ma olen juba tudisev," unustas ta oma hetketaguse entusiasmi.

"Mis sa selle pärast muretsed," lohutasin ma teda. "Siis olemegi sellisena koos - sina tudisev ja mina seniilne. Meil saab lõbus olema!"

PS: Ainuke vananemisega seotud asi, mis mu meelest on naljakas ja arusaamatu, on see, et kuigi nii emme, vanaema, Monika ja Indrek on ka noore(ma)d olnud, siis ma ei mäleta neid noorematena. Minu meelest on nad kogu aeg ühesugused olnud. Kummaline, kas pole?  Ja tillukesed õed on ikka tillukesed.