Deja vu

Mul on tunne, et ma olen siin varem olnud. Lennujaamad. Varajane ärkamine. Hiline magamaminek. Hotellituba. Läpakas. TVNorge. Kliendikohtumised. "Sõbralikud" hinnad hotelli restoranis. Kodust eemal. Igatsus Janeki järele. Kodus kuhjuvad  triikimata pesu hunnikud.  Kõik see tundub kahtlaselt tuttav. Ma oleks nagu varem sellises situatsioonis olnud. Võis see olla kuus-seitse aastat tagasi?  Kui ma oma esimesed arglikud tööalased sammud Norra poole seadsin? Ma oleks justkui tagasi alguses.

Vaid hinnad on muutunud. 60noki asemel võiks nüüd hotelli restoranist veiniklaasi soetada kõigest 99noki eest. 60noki tõuseks mu käsi veel maksma, aga 99 tundub röövimine. Parem joon vett ja ostan koju tagasi jõudes selle raha eest kaks pudelit head veini või allahindlusega lausa kolm, isegi neli. 200nokine Caesari salat maitseb kuidagi teisiti, tunne on nagu vitsutaks paljaid eurosedeleid. 90 noki baguette´i eest aga käsi maksma ei tõuse. Prae eest küsitava raha eest saaks hetkel allahindluste ajal poest uued saapad, kingad, sulejope, käekoti, teksad, paar kleiti ja kampsunit ning paari põlvikuid.

Kõik muu on omal kohal ja samasugune. Kuid võrreldes esimeste kuue aasta taguste reisidega mõjub kuidagi väiksema ja argisemana. Isegi Nidarosi katedraal, mis mind kunagi oma roosakende ja hulgaliste skulptuuridega nii tohutult võlus, et oleksin oma 24-pildiga filmi sealsamas pilte täis klõpsutanud. Nüüd tundus see olevat lihtsalt üks kirik. Uhke ja suur kirik. Aga pildistama ei kutsunud.

Pigem mõtlesin ma kirikust möödudes Janeki peale. Mitte et "oo kui nummi oleks siin kahekesi käest kinni hoides jalutada"  (kuigi mulle meenus ka üks ühine nädalavahetus Fredrikstadis), vaid et jumal tänatud, et mul nii mõistev mees on, kes lubab mul niimoodi aastast aastasse mööda Norrat tuuseldada. Ilmselt on ta selle "paratamatusega" lihtsalt leppinud.  

Tundub, et igal võimalikul ja võimatul moel jõuan ma ikka alati Norrasse tagasi.