Siis kui mu suur suu teiste üllatuse ära rikkus

Täiesti ootamatult juhtus nii, et meil tekkis Ida-vaba laupäev ja nii tekkis mul üks mõte. Ma mõtlesin, et teeks Marekile väikese üllatuse. Temal ei olnud õrna aimugi, et Idat laupäeval kodus ei ole ja nii leppisin ma diibikatega* kokku, et katame Marekile laupäeva õhtuks "meeste romantika laua". Et ei mingit veini, vaid ikka meestejoogid. (Etteruttavalt, enne kui meid alkohoolikuteks tembeldatakse) ütlen, et viinapudel oli laual vaid efekti mõttes.)
Ma viisin Ida ära ja vedasin end kella neljaks Diipi, kus meid ootaski selline romantiline lauake. Marek ei teadnud midagi. Tema teadis, et me oleme Diibis selleks, et abiks olla. Aga läks niimoodi seekord. Mul oli kohe hea meel, et ma suutsin teda üllatada. Ma ei saa öelda, et me viimasel ajal väga palju üllatusi teineteisele teinud oleksime. See kulus ära! 

Nii harjumatu oli terve õhtu lihtsalt istuda, ilma et oleks pidanud lapsele järele jooksma ja vaatama, et ta kusagilt midagi maha ei tõmbaks. Kahvleid - nuge näiteks.

Laualolev silt on Mareki kingitus mulle. Väga meielik. Aga ei tea, kust see järgmine abikaasa leida. Ja veel normaalne? Sellised ei kasva ju ometi puu otsas? Targem on vanaga läbi ajada. Ega tal suurt midagi häda ka pole.

Meie sõbrapäev kulges meeleolukalt, aga ühe teise sõbrapäeva üllatuse suutis mu suur suu ikka ära rikkuda. Meile tundus, et ühes lauas oma naisega istuv mees on nii tuttava näoga, aga ei suutnud välja mõelda, miks. Lõpuks sähvatas meile, et see mees käis meil hommikusöögikursusel. Ma otsustasin seda paari tervitama minna. Naine oli lauda broneerides kirjutanud, et nad peavad peale Diipi Keilasse kontserdile jõudma.  Selge, Jareki ja Tõnis Mägi kontsert, sest noh vaevalt Keilas ühel õhtul rohkem kui üks kontsert toimub. 

Ühesõnaga me vahetasime viisakusi ja siis otsustasin ma ühtäkki küsida: "Nüüd siis Jareki kontserdile jah?"

Mees vaatas mulle rõõmsalt üllatunult otsa ja vastas: "Ahah, et see oli siis see üllatus, mis mind ees ootab!" 

Ja just niisama lihtsalt olin ma ühe sõbrapäeva üllatuse ära rikkunud. Hästi tehtud, Eveliis! Note to myself: Ära mine teinekord õhtustavaid inimesi segama. Sul on suur suu. Sa võid midagi ära rikkuda!

Naine naeratas küll viisakalt, et pole hullu, et mees peaaegu oligi ära arvanud, et kontserdile minek, aga mina oleks tahtnud endale ühe korraliku keretäie anda. Samas, selline vahejuhtum on nii minulik. Vaid minuga juhtub selliseid asju. Ma ei õpi oma vigadest. Nii et ma vabandan juba ette kõigi ees, kelle üllatused ma tulevikus ära rikun. 

Koju jõudsime me (rööveltaksoga!) täpselt Eesti Lauluks. "Kas sa mäletad, millal me viimati telekat vaatasime nii, et me tegelikult ka kuuleme, mis sealt tuleb?" kúsisin ma Marekilt. Marek raputas pead. Magama minnes kummitas mul peas "she's got alll the power..." Ja tegelikult terve tänase päeva on Daniel Levi laul mu peas kummitanud, ma ei saa sellest lahti. Kuradima hea lugu on! 

Lõpetuseks suuuuuuuuur aitäh Katréle imearmsa üllatuse eest. Seda ei osanud ma kohe kuidagi oodata. Aitäh!

Hommikul läksime me Idale järele. Ta oli maganud terve öö. See on kolmas öö järjest muideks. Kas see võiks tähendada seda, mida ma ei julge loota?

* mõnikord ma ikka imestan kui tordate inimestega mul on võimalus koos töötada. Diibi perekond on üks kamp hullukesi, minu moodi hullukesi. Meil on nendega vedanud. Hullupööra.