Friday, February 27, 2015

Siis kui me Marekiga tülitsesime



Mitte et ma selle üle uhkust tunneks, aga ma ei ole üldse lihtne naine. Otseloomulikult ei ole mina selles süüdi, selles saab süüdistada VAID minu vanemaid, kellelt ma olen pärinud jonnakuse ja kanguse. Ühelt poolt ei ole need sugugi halvad omadused, sest kui ma midagi pähe võtan (kasvõi nEST), siis ma teen selle ära. 
Abielus ei ole need iseloomujooned aga sugugi head. Ma kipun teinekord liiga lihtsalt ärrituma ja häält tõstma, saan siis küll aru, et nii ei oleks pidanud, aga siis on juba lumepall veerema pandud. Nii me siis aegajalt ikka Marekiga kraakleme. Tühiste asjade pärast. Töö pärast. On erinevaid asju, mis pingeid tekitavad ja tülid on lihtsad tulema. Magamatus ei aita kaasa. 

Ühesõnaga. Me läksime tülli. Lapse ees ei saa aga "kakelda" ja nii otsustasin ma autosse istuda ning natuke ringi sõita, et rahuneda. Lahkusin dramaatiliselt (kuid feilisin draama tegemisel, sest poolel teel pidin ma tagasi tulema, kuna olin rahakoti maha unustanud, kuid ilma ka ei saanud, autot oli vaja tankida).
Ma olin umbes tund aega ringi sõitnud ja mõtlesin, et kaua veel või mida teha, kui Marek sõnumi saatis: "Hakkab nüüd koju tulema. Me ei taha ju teist last saada;)" 
Esimese hooga ei saanud ma aru, kuid siis ma mõistsin. Hakkasin kõva häälega naerma ja mõtlesin, et kuidas ma ometi saan sellise mehe peale pahane olla. Nii ma koju tagasi sõitsingi. 

"Anna emmele musi!"ütles Marek Idale. Ida oli nagu väike Milka-lehm, kes reklaamis inimesi üksteisele lähemale müksab. Ta võttis Marekil käest ja tiris ta minu juurde, müksas siis mind Marekile lähemale. Vahest pole vaja muud kui väikest müksu;)
Me lahendasime Marekiga oma erimeelsused rahulikult rääkides. Teinekord on mõistlik korraks minema tormata ja järele mõelda. Ma pidin tunnistama, et olin KA süüdi.

Kas kogu maailm peab meie tülidest ja muust teadma, küsite te. Võibolla mitte. Aga kuna ma juba avalikku veebipäevikut pean ja oma elu niikuinii teistele kommenteerimiseks olen vabatahtlikult laiali laotanud, siis on loogiline, et kirjutan suhteliselt kõigest, mis parasjagu hingel. 
Ja tegelikult kui aus olla, siis ma arvan, et veidike tülitsemist on okei, muidugi oleks hea öelda, et "ei, meie ei tülitse kunagi", aga kui see tõsi pole, siis milleks varjata, teeselda, et kõik on alati 100% lilleline. Ei ole, on ka raskeid hetki, need tuleb lahendada. 
Meil muide ongi paar reeglit. Üks neist see, et me ei lähe kunagi tülis magama, kõik tülid peavad saama enne lahendatud. Nii on hommikul hea ärgata. Midagi ei kripelda hinges, midagi ei ole jäänud rääkimata, midagi ei plahvata kunagi hiljem. 


Ps: lihtsalt vanuselise statistika mõttes, kas see illustratsioon paneb teid muigama? Tulevad "vanad ajad" meelde?

11 comments:

  1. Mina olen see noor kes rõõmsalt käsi kokku lööb, et jah, saan ka naljakast pildist aru :D

    ReplyDelete
  2. Mitte ainult ei muiganud, lausa itsitasin ;)

    ReplyDelete
  3. Hehh selle tüli kirjeldus tuleb täitsa tuttav ette.
    Ja viimase pildiga seoses, mõistan ka mina :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea et ma ikka ainus "napakas" pole:)

      Delete
  4. Isegi minu jaoks on seos tuttav :D

    Aga tülidega olen ka avastanud, et kergem on minema minna - korraks, nii, et teine ka teab, et tullakse ikka tagasi. Lihtsalt rahunemisaega vaja. Eriti kuna ma tihti ärritun kiiresti ja kipun ütlema asju, mida ei taha - samas tegelikult rahunen maha ülikiiresti, aga siis on juba hilja kui ollakse miskit mõeldamatut öeldud. Kergem natuke eemal olla, mõelda, rahuneda - rääkida :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jp, korraks eemale minek võib aidata, peaasi et minema ei kõnnita sel põhjusel, et siis jääb tüli nö ära, st et tüli jääb pidamata ja asjad selgeks rääkimata, kuna "lahenes" ju niisama minema kõndimisega

      Delete
  5. Miks te siis teist last ei taha???

    ReplyDelete
    Replies
    1. tundub, et hea kui ühestki inimese suudame kasvatada, siis on hästi;)

      Delete
  6. aga mina kerisin näpuga kassette kokku....

    ReplyDelete