Vabariigi aastapäev ja pommiplahvatused keset ööd

Mulle meeldivad pidupäevad nagu vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev, laulupidu. Sellised päevad, kus tunnedki, et tegelikult ongi eestlane olla uhke ja hää, mis sellest, et mujal tundub muru rohelisem ja siin leiab ikka ja alati põhjuse vingumiseks. Olgu see siis lapsetoetus, maksusüsteem, teed, inimesed... Aga nendel päevadel on selline eriliselt uhke ja hää tunne rinnus. 

Mul on tegelikult lausa kurb lugeda, et väga paljud nooremad inimesed ütlevad uhkusega, et "ää mina vää? kuidagi ei tähista seda päeva, peaks väää, no vaba päev on lihtsalt, jeei, leboooo" Või midagi sarnast. See on kurb. Hümni sõnadest ei tea nad ilmselt midagi. 

Aga see selleks, ma ei tahtnud vinguda. 

Meie alustasime hommikut varakult. Nagu ikka. Ja no kui pidupäev, siis kuidas seda ikka teisiti alustada kui vana hea klassikalise küpsisetordiga, mille me eelmisel õhtul valmis mökerdasime. "Mehed ei nuta" ei ole moe pärast peale pandud. Mul on selline loll komme, et kui telekast midagi ei tule, aga vaikuses ka ei taha istuda, siis ma panen taustaks mängima mõne sellise filmi. Teine variant on multikad. Kuna me aga uusi multikaid pole juurde ostnud ja Horton, Wall-E ja Jääeg said just vaadatud, siis olen ma ringiga jõudnud Eesti filmiklassika juurde. 

Päev jätkus pidupäeva brunchiga Diibis. Õudsalt vahva oli. Ma küll korraks tekitasin sellise olukorra, kus tundus, et rikkusin seitsme inimese peo ära, sest olin suutnud kirja panna vähem inimesi kui tulema pidi ning kuna maja oli täis, siis polnud ka väga vabu kohti. Õnneks lähenesime me loominguliselt ja kõik sai siiski kenasti lahendatud. Mul on hea meel, et inimesed nii mõistvad olid ja ootasid, kuni me nendele lisalaua tekitasime. Lõpp hea kõik hea. 

Mul on ka nii hea meel selle üle, et meie brunchid nii menukad on ja inimesed ikka ja uuesti pühapäeva meie juures veedavad. Nad toovad meie juurde oma vaba aja - see on kõige hinnalisem asi, mis nad meile tuua saavad. 

Edasi pidime me kõik kolmekesi tööasjus Tartusse sõitma, aga Marek arvas viimasel hetkel, et tema jääb siiski koju, et saab rohkem tehtud, kui meid siin "jalus pole". 

Ma nõustusin temaga ja nii me Britt Idaga kahekesi Tartu poole liikuma hakkasimegi. Kuna ma olen Tartust pärit, siis arusaadavatel põhjustel ei ole ma just väga tihti Tartus hotellis ööbinud, kui ma ei eksi, siis oma elu jooksul vaid kaks korda. Ühe korra Pallase ja teine kord Londoni hotellis. Londoni hotell avaldas mulle tookord juba muljet ja nii tunduski kõige loogilisem valida ka seekord ööbimiseks just see sama hotell.

Ma natuke kartsin Idaga hotellis olemist, sest ma ei kujutanud ette, MIDA me seal väikses toas kahekesi teeme, nii et mina saaksin kasvõi poole silmaga "Mandariine" vaadata ja Ida ei sureks igavusse. 

Nagu allolevalt pildilt näha, siis väikese toa pärast ei pidanud me muretsema. Kui ma õigesti vaatasin, siis meie hotellituba oli lausa 67m2 suur. Ja nii oligi Idal ilmselgelt rohkem kui piisavalt ruumi ringi joosta ja mina sain filmigi vaadatud. 

Ma pean tunnistama, et mul on natuke piinlik, et ma "Mandariine" varem polnud näinud, aga vau! vot see oli filmielamus. Ma ei tea, kas Ida sai ka aru, et tegu on väga hea filmiga, igatahes lasi ta mul selle suhteliselt rahulikult ära vaadata. Ma olin lummatud. Ma olen siiamaani lummatud. IMELINE film. Inimesed räägivad, et "50 halli varjundit" on sügava point'iga film, et vaid loll näeb seal erootikat ning mitte psühholoogilist draamat. "Mandariinid" on sügava SISUGA film. 

Kui tulla tagasi meie hotellitoa juurde, siis mulle nii tohutult meeldis, et toas olid ümarate äärtega mööbliesemed ja MADAL diivanilaud. Kui teil on umbes Ida-vanune laps, siis te saate aru, miks see mulle erilist rõõmu valmistas. Ta on hetkel sellises vanuses, et peab igale poole turnima, teravad nurgad ja vale kõrgusega lauad on seega hetkel mu kõige suuremad vaenlased. Ma saan aru, et mööbel selles toas ei olnud valitud selle järgi, et see oleks ühele suhteliselt adekvaatsele beebile ohutu, kuid plusspunktid mööbli valiku eest. 

Seda et tuba oli väga stiilipuhas ja maitsekas ei pea ma isegi mainima. Kui ma ei oleks Tartust pärit ja mul oleks rohkem võimalusi hotellis ööbida, siis ilma igasuguse kahtluseta valiks ma uuesti just selle toa. Kohe päris kahju, et ma Tartust olen...

Ida kusjuures vist arvas, et tuba on nii peen, et paljajalu ei sobi olla. Nii oli tema suhteliselt terve õhtu kingakestega ja mulle tundus, et ta vaatas mind põlastavalt, et mina aru ei saanud, et paljajalu ei ole sobilik olla. Kuna mul kingi kaasas ei olnud, siis tõi ta mulle saapad, et ma vähemalt needki jalga paneks, aga andis lõpuks alla, sest vaatas, et mühakas ei saa niikuinii aru.

Kui me Idaga magamistuba vaatama minnes avastasime, et meil on toas saun, pidin ma Marekile Instagrami pildi panema. Hashtagiga (mida ta ei kannata) #kuimaoleksmareksiismaolekskade. Tasus kade olla. Meil ei ole kodus veel sauna ja Marek tunneb just sellest kõige rohkem puudust. Kui me pärast telefoni teel suhtlesime ei suutnud ta end ära kiruda, et oli valinud koju jäämise. "Ma oleks sauna saanud," korrutas ta teisel pool telefoni.

Aga see ei olnud veel kõik. Presidendi vastuvõtu ülekande ajaks toodi meile tuppa õhtusöök. Mulle tundus, et terve Polpo restorani menüü. Sellest oleks söönuks saanud pool Tartut, aga toit oli mõeldud kolmele naisele (me kutsusime tädi Mariani endale appi).

 Kui te pole veel Polpos käinud Maitsev Tartu erimenüüd proovimas, siis tehke seda. Kuu lõpuni on veel aega. Mind pani imestama, et kolmekäiguline õhtusöök maksis 18 eurot, samal ajal kui ühes teises restoranis maksab part 24 eurot. 

Tiba on kahju, et me ei saanud õhtusööki restoranis nautida, sest Polpo on väga mõnus ja hubane restoran, aga Idaga oleks me terve selle restorani ära lagastanud ja seda me ei tahtnud. Toas oli meil võimalus toolid käterättidega katta, et ta neid ära ei mökerdaks. 

Ida on hetkel ka sellises vanuses, kus pill on suht kerge tulema. Noh et kui sa ei luba piima carpaccio peale valada, kartuliputru vahuveiniklaasi panna, jääkuubikuid maha visata, noaga minema joosta või palud tal istuda, jooki ja sööki suhu, mitte igale poole mujale, panna, siis on kindel, et jonn tuleb. Häälekas jonn. 

Aga toas oli ka tore süüa. Oligi selline eriline tunne, et toateenindus ja puha. Teenindus selles hotellis on muide LAITMATU. 

Ma ei saanud väga süveneda presidendi kõnesse ega ka kommenteerida kleite, sest esiteks polnud ma oma õde mitu kuud näinud ja juttu jätkus kauemaks, teiseks pidime me jälgima, et Ida midagi vastu maad puruks ei viskaks. Küll aga kuulasin ma poole kõrvaga kontserti. Marian arvas, et see on NII kohutav muusika, mina leidsin, et suurepärane oli. Sellepeale ei suutnud Marian muidugi uskuda, et kuidas me üldse õed saame olla, kui me NII erinevad oleme. Mina ei arva, et me erinevad oleme, ma arvan, et Marianil on lihtsalt halb muusikamaitse. Seda ma talle ka ütlesin. Me jäime eriarvamusele:) 

Lõpuks läks Ida magama ja mul õnnestus rahus ja vaikuses teleka ees istuda ning õhtut nautida. Ilus õhtu oli. Ei, mis õhtu, ilus päev oli.

Tartu tänavad olid nii vaiksed ja inimtühjad. 

Kuni kella üheni kui ma ärkasin pommiplahvatuse peale. Vähemalt nii mulle tundus. Sest see mürtsatus, mis käis, oli metsik. Ma ei saanud esimese hooga aru, kas sõda on lahti või nägin ma lihtsalt midagi unes (sest hetk tagasi olin ma näinud ka kõige sürreaalsemat unenägu) ja et see plahvatus oli lihtsalt müra, mis kostus koridorist või kusagilt. Kui ma aga kuulsin kedagi karjuvat, et ega keegi viga ei saanud, tormasin ma akna juurde. Et võib olla ongi sõda lahti. Sõda ei olnud lahti, küll aga oli üks BMW tahtnud autoga kokteilibaari sõita. Ju arvas, et drive-in on avatud. Suurest elevusest oli pool tänavat ka sodiks sõitnud. 

Nii mu uni rikutud oligi. Ma istusin aknalaual ja kuulasin pealt, kuidas keegi justkui roppude sõnade leksikoni oleks kõva häälega ette lugenud. Kõik karvased ja sulelised sõnad loeti ette. Ma imestasin, et Ida üles ei ärganud, kuigi ma nägin, et ka tema võpatas kui "plahvatus" käis. 

Ma jäin magama uuesti poole kolme paiku. Ida ärkas kell seitse. Jah, ta magas TERVE öö. Ometi ei saanud magada mina. Klassika!

Voodist ei oleks ma kuidagi tõusta tahtnud. See oli ilma liialdamata kõige mugavam voodi, kus ma eales maganud olen. Ja vist esimene kord kui ma mäletan, et voodist oli MUGAV telekat vaadata pikali asendis, sest padjad olid piisavalt kõrged ja telekas õigel kõrgusel. Idale oli voodi batuudi eest ja nii lasi ta mul pea pool tundi hommikut nautida. Ma ei olnud ammu saanud lihtsalt voodis vedeleda. 

Ida oli hea laps:) 

Hotell Londonist saab rohkem lugeda ka Hotelliveebi blogist: