Kas varjata või näidata?

Viimastel päevadel on võib-lla juba liigagi palju olnud juttu ühest näitusest. Popp oleks öelda "skandaalsest näitusest". Mina ei taha seda sõna kasutada, sest ma ei usu kuidagi, et näituse eesmärk oli skandaali tekitamine. 

Jah, ma nõustun, et meie lähiajaloos on palju valusaid sündmusi, millest rääkimine võib inimestele häirivalt mõjuda, rebida lahti vanu haavu ja tuua silme ette koledaid mälestusi - holokaust, küüditamine eeelkätt. Nendel teemadel rääkimine on alati mingil määral riskantne, sest kunagi ei tea, kuidas neile teemadele reageeritakse. Kas siis oleks õigem vaikida? Mitte rääkida? Unustada? Valusaid teemasid, mis mõnda inimest rohkem isiklikult puudutab on tuhandeid ja tuhandeid. Vägistamine, tapmine, (lapse) surm, pankrot, tulekahju, haigused... Loetelu võiks jätkuda. Kas oleks õigem nendel teemadel üldse mitte rääkida, et mitte kellegi tundeid riivata? See ei oleks ju mõeldav. 

Kas neil teemadel tohib nalja teha, küsite te nüüd. On see eetiline? Ma ütlen ausalt, et ma arvan, et suur osa noorematest inimestest isegi ei tea, mis asi "küüditamine" või "holokaust" on? Noored ei vaata uudiseid ega loe raamatuid, kunstinäitustel ei käi nad ammugi. Ajalootunnis kuuldu läheb neil ilmselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See ei ole nali, et üks noormees küsis: "Aga miks nad siis politseid ei kutsunud kui neid Siberisse saadeti? Miks nad vastu ei hakanud?" Ta ei ole ilmselt ainus. Samamoodi on mulle endale üks noorem inimene öelnud, et ära aja jama, et inimesed niisama oma kodudest ära saadeti, ju nad ikka tegid midagi, mis selle põhjustas. 

Ma olen seda meelt, et võib-olla just läbi selliste näituste tekib inimestes (ma pean silmas nooremaid inimesi) huvi, et rohkem teada saada. Saada teada, mis on nende sõnade taga tegelikult. Ma ei usu, et noored vabatahtlikult Õpetajate lehte loevad, aga võib olla tänu sellisele näitusele jõuavad nad guugeldades ka selliste artikliteni. 

Huumor on alati küsitav. Mis on naljakas? Kus läheb piir? Mis on õige? Mis on vale? Universaalset kõigile sobivat huumorit ei ole olemas. Huumorisoon on erinev. Minu must huumor ja sarkasmilembus ehmatab pooled inimesed eemale, paneb minust arvama kui halvast inimesest. Midagi ei ole sinna parata. Me oleme erinevad. Ma ei ole kunagi mõistnud vahukoor-näkku-jalaga-tagumikku-huumorit, ometi tehakse selliseid filme tuhandeid. Järelikult on neil vaatajaskond olemas. "Tujurikuja" sketšid. Kelle jaoks naljakad, kelle jaoks piinlikud, häbiväärsed. Nii jääme me eriarvamusele ka kunsti suhtes. Minu üks lemmikmaale on Edvard Munchi "Karje", mulle meeldib ka Hans Holbeini "Saadikud". Dali ja Monet samuti. Teile meeldivad võib olla hoopis teised kunstnikud. See ei tähenda sugugi, et emma-kummal meist oleks halb maitse. Kunsti ja maitse üle ei saa vaielda. Saab kakelda. 

Ja nii ka selle konkreetse näituse üle. On see sobilik või mitte. Ma usun, et tänu "skandaalile" jõuavad palju rohkemad Tartu kunstimuuseumi. Ka need, kes sinna muidu kunagi ei satuks. Nad vaatavad, neil tekib oma arvamus, nad õpivad mäletama, mitte varjama. Ajalugu ei saa varjata, seda ei saa muuta, küll aga muutub aeg ja arusaam asjadest, arusaam sellest, kuidas midagi kujutada. Igal asjal on loomulikult eetilised piirid, aga mõnikord oleme me liiga tundlikud. 

Võibolla mõtlete te, et mina mina targutan, mind pole ju see sündmus otseselt puudutanud. Olgu, ma toon siis näite küüditamisest. See on puudutanud ka minu perekonda nii nagu paljude teiste perekondi. Mina tean vanaema ja tädi Helju küüditamisest päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. 

Toon teieni mõned katkendid: 

"25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored sellekss, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat."

/.../

"Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini - naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavt teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? 

/.../

"Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid."

/.../

"Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas moli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju."

/.../

"Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära."

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. 

Miks ma need katkendid siin ära tõin? Kuidas see asjasse puutub? Näitab ju vaid kui valusalt mõni sündmus hinges püsib. Seda kõike lugedes peaks ju mõtlema, et võib olla tõesti on teemasid, mida ei tohiks puutuda. 

Mul on kahju, et tädi rohkem ei kirjutanud, sest hoolimata sellest kui palju see lugu talle (ja teistele haiget tegi), siis aastal 2005. suutis ta samal teemal ka nalja visata. Ka mu vanaema suudab sel teemal nalja visata. Ta suudab rääkida sellest kõigest nagu ühest suurest seiklusest, ma ei ütle, et allolev "Tujurikkuja" sketš on tema "teetassike huumorit", kuid ta ühmab vaid kaasa, et noh eks seal oli ikka ilusaid aegu ka omajagu. Ta mõistab, et ajad on muutunud, et selleks, et ka teised aru saaksid, mis tegelikult toimus, tulebki neil teemadel rääkida. Kasvõi "skandaalsel" viisil.

Ja nii olen ka mina nõus sellega, mis Tartu kunstimuuseum oma kodulehel kirjutab: 

"Holokausti teemalist näitust ei saa pidada odavaks ja skandaali otsivaks väljapanekuks, millega kedagi tahtlikult solvatakse.

"Selliseid kavatsusi näituse korraldamisel kindlasti polnud – vastupidi, näitus on korraldatud Poola ja Teise ilmasõja sündmuste mäletamiseks ja mälestamiseks," selgitatakse kunstimuuseumi kodulehel. "Me peame sel teemal rääkima, sest teadmised toimunust aitavad meil mõista paremini omaenda ajalugu, märgata meie ühiskonnas elavaid vähemusi ning tulla toime kasvava äärmusluse ja ksenofoobiaga – mõelgem kasvõi hiljuti Prantsusmaal või täna Ukrainas või Lähis-Idas toimuvale."

Muuseum kinnitab, et holokausti puhul on tegemist äärmiselt valusa ja keerulise teemaga, millest ongi väga raske rääkida. Näitusele osalevad kunstnikud püüavad oma teoste kaudu seda keerulist teemat lahata. Kõigil neil on oma vaatenurk ja iga teos on lähtepunkt diskussiooniks.

Näiteks Artur Zmijewski teostesse on meil voli ka kriitiliselt suhtuda. Kaasaja maailmas elades peame endale esitama ka küsimuse, mitte kas, vaid kuidas peaksime rääkima koonduslaagritest. Kuidas üldse rääkida totalitaarsetest režiimidest? Kuidas tulla toime ajaloo ebameeldivate seikadega neid siiski mitte unustades?

Kunstimuuseum rõhutas, et näituse eesmärk on mäletada ja mälestada ning kutsus vaatajaid mõtlema inimsusevastastele kuritegudele nii Poolas, Eestis kui ka terves maailmas ning arutlema, kuidas saab igaüks ise kujundada maailma, kus säärased sündmused ei korduks."