Siis kui ma ühe õhtu jooksul nii kõige vanem kui kõige suurem olin

Ma tegelikult juba Facebookis jõudsin jagada seda allpool olevat pilti, mis ilmestab ülihästi minu eelmist reedet, mil ma jõudsin käia kahel peol ja olla esimesel kõige vanem (minuga koos veini joov tütarlaps ei ole tegelikult alaealine nagu pildi järgi võiks arvata) ning teisel kõige suuuuuurem. Aga kerime natuke tagasi ja kordame. Muidu ei ole lõpp kuidagi loogiline.

Ühesõnaga. Kuna ees oli ikka kaks pidu mõtlesin ma peoperenaiste suhtes lugupidav olla ja mitte rääbakas välja näha ning lasin end kenamaks klopsida, nii palju kui see võimalik on, sest töö on tellija materjalist, eks ju. Üllataval kombel jäin ma lõpptulemusega vägagi rahule ja hakkasin linna minema. Tellisin takso. "Kas eramu või kortermaja?" küsis dispetšer. "Kortermaja," vastasin ma, "ainus kortermaja sel tänaval." Kümne minuti pärast kui takso pidi saabuma, kolistasin ma end välja. Ma jõudsin uksest välja sel hetkel kui takso majast mööda sõitis. Peatus kaks maja eemal. Eramu ees. Ma jooksin tänavale. Lehvitasin ja vehkisin kätega nagu Seevaldist põgenenud hull. Takso hakkaski liikuma, aga otseloomulikult mitte minu poole, ainsa kortermaja ette, vaid liikus edasi. Kas ma juba mainisin, et ma ootasin ainsa kortermaja ees sel tänaval.  Viis minutit hiljem kui ma olen dispetšeril palunud taksojuhile helistada ja ümber keerata, saabus takso. Vihm ja tuul tegid soengu ja meigiga oma töö.
Ma palusin end "Vabrikusse" sõidutada, aga  taksojuht  tahab mind juba "Kolme lõvi baari" (teate, see naljakas urg Baltijaama lähedal?) ees maha panna. Ilmselgelt tundus kõige loogilisem, et oma kuldse seelikuga olin ma just kahtlase väärtusega Kopli baari teel. Ilmselgelt.

Fotod: www.daysworthliving.com

Esimeselt peolt liikusin ma mõne aja pärast edasi Butterfly lounge'i, kus glamuuritar Aljona pidas Placent Activi 7. sünnipäeva. Ja just nii nagu ma olin kahtlustanud olingi ma sel peol kõige suurem. Ma olin ilmselgelt ainus või igatahes üks väheseid, kes kannab rõivasuurust 38, teised kandsid tõenäoliselt maksimaalselt 32 suurust. Maksimaalselt. 

Pidu ise oli glamuurne, midagi muud ei saaks Aljonalt oodatagi.  Kuna minu näol on tegu maailma kõige ebafotogeenilisema inimesega ja ma jään piltidele alati väga imelik (me keeldun uskumast, et ma ka päriselus võiksin imelik välja näha!) nagu allpool oleval pildil, kus ma näen välja nagu Humpty Dumpty, eelistan ma piltidele jääda umbes selliselt nagu ülevalpool ühel pildil. Teise glamuuritari - Marianni - selja taga. 

                     

                                                                  Fotod: Andres Raudjalg

Ma liikusin uuesti tagasi esimesele peole. See oli tuurid üles võtnud. Ma ei tea, kellel ja miks tekkis "Vabrikust" edasi liikuda. Ja mis te arvate kuhu? Kas te oleks osanud arvata, et "Kolme lõvi baari"? 

Aga just sinna me läksimegi. Kas te olete seal kunagi käinud? Kui ei ole, siis mul on teile üks soovitus - palun ärge minge ka! Sellised kahtlase väärtusega baarid on kahtlased. Ma vaatasin pealt, kuidas kaks vene daami omavahel kaklema läksid ja mõtlesin, et mida põrgut ma oma kuldses seelikus sellises kohas teen. Hirmus hakkas ka. Igaks juhuks vabandasin ma ette ja taha kui korraks ühele tantsivale vene naisele vastu lähen, ma ei taha riskida sellega, et oma hambad sinna baari jätan. 

Tuleb tunnistada, et oli üks meeleolukas õhtu, aga mul oli hea meel kui ma koju jõudsin. Ühes tükis. Koos kõigi oma hammastega. Mind koju sõidutanud taksojuht küsis:" MILLEGA te ise sõidate SELLISES kohas elades?"

"Mondeoga, ikka Mondeoga," vastasin ma ja tippisin kontsakingadel mööda jäitunud teed majani. Vana ja suurena. Aga glamuurselt.