Ühel kenal talvepäeval, milles on juba tunda saabuva kevade hõngu, istun ma autosse ja sõidan Laulasmaa spaasse. Seekord lõunastama ja kohtuma Wicca peakoka Angelica Udekülliga. Mul on vedanud, et minu Keila lähistel asuvast kodust mitte rohkem kui kümneminutilise autosõidu kaugusel asub restoran, mis juba mitmendat aastat järjest kuulub ka Eesti viiekümne parima restorani hulka.
Ma ei ole siin restoranis esimest korda. Hea toit toob meid perega siia ikka ja jälle tagasi. Juba ainuüksi mõte smooritud koprast paneb mul suu vett jooksma. Kell 11 tundub selliseks roavalikuks siiski liiga varajane kellaaeg. Ma sätin end istuma mugavatesse tugitoolidesse, mis justkui eraldavad hotelli söögisaali Wicca restoranist (mõeldes veel, et miks ma neid tugitoole varem näinud ei ole) ja asun uudistama lounge‘i menüüd. Jõuan praetud kruupidega salatini. Otsustatud! Just selle roa ma võtan. Minu abikaasa ei armasta kruupe ja seetõttu ei valmista me kodus just liiga tihti kruupidega toit. Mina aga jumaldan kruupe. Praetud kruupidega salat kartuli, peekoni, hapukurgi, punase sibula ja hapukoorekastemega kõlab seega jumalikult. Lihtsalt, koduselt, aga jumalikult.
Kuidas vältida läbipõlemist ja hingata looduse rütmidega kooskõlas, loe Hotelliveebi blogist siit.
Sa elad Keila lähistel??? Ma sain aru, et lapsehoidjat ei võta sellepärast, et elad kuskil karupe__es! Ussipesas vms sa kodu nimetad. On ikka koik elu nii raske ja keeruline sul. Ainult halaks:)
ReplyDeleteMa ei ole sugugi öelnud, et KÕIK nii keeruline ja raske on. Küll aga on keeruline saada lapsehoidjat karupe_sse, kuhu kasvõi nt ühistransport ei käi.
DeleteMina vaid halaks ja sinusgused vaid hauguks ning hammustaks. Anonüümselt. Mina halan oma näo ja nimega. Meie erinevus:)