Liftiga tulevikku

Käisin täna "liftiga tulevikus" ehk EASi koostööpäeval ja sain teada....

...et ma olen geenius!

Üsna mitmed ettevõtted puudutasid oma ettekannetes ka Norra turgu ja üllatus-üllatus välja tulid t ä p s e l t samad probleemid, mis minugi juukseid halliks ajavad.
Ma sain kinnitust sellele, et asi pole karvavõrdki minud, et ma ei teaks, mida ma teen või teeksin asju valesti, vaid lihtsalt Norra turu eripäras. Kõige markantsem näide sellest imelisest eripärast on see, et sain kokku liftiga tulevikku sõites kokku inimesega, kellega ma pole kokku puutunud neli aastat. Minu aeg seal ettevõttes sai otsa. Nüüd siis andis ta mulle teada, et paar päeva tagasi tuli nende ettevõttele Norra pangast kiri, et nad sulgevad ettevõtte kaardi, mis on minu nimel. Kaardi, mis tegelikult sai ümber tehtud teise inimese nimele ning mida ka kasutatakse. Ainult mina ei kasuta seda juba neli aastat. Norra pank tegi selle avastuse alles nüüd. N e l i aastat hiljem! (on vist liiast mainida, et tookord said kõik minu volitused lõpetatud ja ümber vormistatud.)

Selle inimese/ettevõtte ettekandest meeldisid mulle eriti kaks väidet, mis peavad Norra turu puhul 100% paika.

1) Ka faks on sidevahend. Norras (ja Rootsis) käib suurem osa suhtlusest faksi teel.
2) Norra turule sisenejal peab olema h a i g l a s l i k usk oma ettevõtmisesse.

Ühe teise ettevõtte Norrateemalisest ettekandest sain ma aga kinnitust, et Norra (maksu)seadustest läbi närimine, arusaamine ja õigesti toimine on eriliselt keerukas, segadust tekitav ja ainuke võimalus sellest kõigest aru saada, on sisse osta konsultatsiooniteenus, sest ükski nö tavainimene ei saa sellega üksi hakkama. (keelt oskamata võiks selle lausa nimetada mission impossible'ks.)

Mõlemast (ja tegelikult ka kõigist teistest) ettekandest tuli välja, et selleks, et olla edukas tuleb tunda oma turgu ja osata kohalikku keelt (selleks ei pea tõepoolest olema filoloog, aga keel tuleb selgeks saada). Mitte et ka see mulle üllatusena oleks tulnud, aga seda oli hea kuulda.

Ehk siis tänu teise ettevõtte ettekandele saingi ma teada, et olen lihtsalt geenius. Või siis, nagu mu eesmärgiks on alati olnud, olla mingi valdkonna spetsialist. Ma võin ilma liialdamata öelda, et minust on kujunemas Norra eksportturu spetsialist, sest:

1) ma tunnen turgu, ma tunnen norrakate suhtumist, käitumisharjumusi, tavasid... Ma tean norrakaid;
2) ma valdan kohalikku keelt (ja enam mitte vaid koolis õpitud "kuidas sul läheb?" tasemel, vaid ma saan aru, mida tähendavad ka erinevad lühendid, mida norrakad nii armastavad - VO, HVO, HMS, BHT, IA, ARK, IK....);
3) ma oskan Norra turule müüa, saada potenTsiaalsete klientidega kontakti ning seda hoida;
4) ma tean rutiine, mis välismaine ettevõte peab läbi tegema, et üleüldse Norras tööd teha (uue lühendid - RF1199, SFU, Brreg, NUF);
5) ma tean teatud sektoris kehtivaid reegleid ja norme;
6) ma tean, mis Norra kliendi jaoks on oluline ja millistele tingimustele, mis kvaliteediga peab toode/teenus olema;

ja nagu sellest veel ei piisaks

7) olen ma endale selgeks teinud, nii palju kui see üldse ilma professionaalse abita (ja jätame siin infotelefonid, infokeskused ja muu sellise jama kõrvale, sest seal töötavad inimesed ei tea ise ka, kuidas asjad täpselt käivad) üldse võimalik on, Norra maksusüsteemi. Mitte et ma sellest ikka veel täpselt aru saaks;
8) olen ma endale selgeks tegemas seadusandlust, mis üht valdkonda reguleerib, et saaks endale taotleda "õiguse oma töö eest vastutada".

Kaks viimast punkti on sellised, millega mulle teadaolevalt mitte ükski Norra turul tegutsev ettevõte omal jõul ei tegele. Või siis, et vaid üks inimene tegeleb selle kõigega. Mina tegelen. Ja kui nüüd veel juurde panna fakt kui palju sõna otseses mõttes haiglaslikku tahtejõudu ja ärgem unustagem aega (sest kõik toimub Norras "homme") see kõik võtab, siis võin ma end pidada tõeliseks kangelaseks, et pole veel Paldiski maanteele pehmesse tuppa sattunud. Üks inimene, kes kõike seda, mida Norra turul tegutsemiseks vaja on, hallata püüab, on ilmselgelt kas hull või vähemalt sinna poole suundumas. Vist Dali* oli see, kes ütles, et hullu ja geeniuse vahel on vaid õhkõrn piir?

Niisiis jõuame me jälle kord tagasi sinna, kust ma alustasin. Ma olen geenius! Või hull?

*Andke mulle andeks kui puuse panin, sest kuigi kunstiajalugu õppinuna (ja "veidike üleõppinud kunstnikuhingega tibina" võiksin/peaksin ma selliseid asju teadma, aga viimasel ajal on mu "hobideks" olnud erinevad Norra seadused.

L i f t i g a t u l e v i k k u!