Tuhkatriinu

Ma olin plaaninud nädalavahetusel lihtsalt logeleda ja ehk natuke kirjutada, kuid kui vaja oli põrandad pesta ja üleüldse maja koristada, pesu pesta ja triikida, kõrvitsat marineerida, taara ära viia, siis ei tulnud logelemisest midagi välja. Ja et mul kindlasti tegemistest puudust ei tuleks, sain ma veel Janekilt sooja soovituse õunad puu otsast ja alt ära korjata. Alles siis kui pühapäeva õhtuks kõik toimetused olid tehtud, sain ma lubada endale natuke logelemist ja mani-pediküürimist. Ah ei, enne seda tuli söök ka valmis teha. Nagu Tuhkatriinu. Kusjuures isegi mu prints saabus pühapäeva õhtul koju valgel hobusel, mis oli tänapäevaselt Priuse kuju võtnud.

Nagu arvata oligi, ei suutnud ma oma käsi lambikuplist eemale hoida ja pidin otseloomulikult katsetama, kas saan ise hakkama. Kartsin küll, aga kannatust ka ei olnud Janekit oodata. Ja nii veider kui see ka pole, hakkama sain:
Teisest pallist ei tulnud aga seevastu midagi välja, sest nagu ma hiljem taipasin olin ma tapeediliimi asemel kasutanud tapeedieemaldajat. Või meisterdasin ma midagi vahvat? Või äkki on see lausa kunst?

Edasi võtsin ma julguse kokku ja otsustasin kõrvitsa kallale asuda. Oleks ma teadnud, et see nii lihtne on, oleks teise kõrvitsa võinud ka ära tükeldada. Kõige raskem kogu asja juures oli kõrvitsakoorest jagu saamine. Ilmselt oleks kõige lihtsamini asja ära ajanud saag.

Skype pidi muidugi ninapidi juures passima, sest võib ju juhtuda, et tegu on tema maitse järgi toiduga ja siis ei tasu igaks juhuks kaugel olla.

Tulemusega jäin ma aga niivõrd rahule, et ei suutnud ise ka uskuda. Päriselt ka!

Edasi tuli abikaasa soojal soovitusel õunad ära korjata. Et neid sai nii palju, et isegi Janek ei suudaks nii palju õunakooke endale sisse ajada, otsustasin ma veidike eksperimenteerida. Ma ei teagi, kas tulemus on pigem söök või sisekujunduselement:


Ja nagu näha on Skype ikka alati läheduses kui ma köögis askeldan. Kes teab, äkki antakse midagi:)

Kõige lõpuks nädalavahetuse kõige raskem osa. 101-asja-nimekirja 88. punkt - kannan kodutöid tehes pidulikke riideid.
Algul panin kingad ka jalga, aga pärast esimeste triiksärkide triikimist lõid mu jalad tuld välja. Ma ei saa aru, kuidas nad filmides sellega hakkama saavad. Kodutöid ei ole võimalik teha kõrgetel kontsadel!
Niipalju sohki tegin veel, et poodi minekuks tõmbasin kleidile seeliku peale, sest kell kümme pühapäeva hommikul tundus ikka väga imelik minna poodi piima ja kassitoitu ostma pidulikus riietuses. Ma olen ilma häbenemata käinud poes kummikute, jou-jou-pükste ja pesemata peaga, kuid pidukleit oli siiski veidike liig. Hea, et ma ei otsustanud seda punkti täita laupäeval, sest ma kujutan ette, et taaraautomaadi juures oleksin ma eriliset koomiline tundunud. Võib-olla oleks mind lausa hullumajja pistetud. Ma ütlen ausalt, et pidulikes riietes kodutööde tegemine oli isegi kõrvitsakoorest läbi murdmisest raskem. Jube tüütu. Ausalt. Aga tehtud sai!

Logelemisest ei tulnud suurt midagi välja. Ega ka kirjutamisest. Martini 2. osa jaoks jõudsin vaid ühe peatükki kirjutada. Siis sai jõud otsa.