Lapsepõlv tuleb meelde

Kuna mul unega on nagu ta on, siis käin ma öösiti teises magamistoas lugemas. Midagi väga tõsist ja sügavamõttelist öösiti lugeda ei taha ja nii olen läbi jõudnud lugeda pool neist (vähestest) lasteraamatutest, mis meil kodu olemas on. Lasteraamatud on vahvad, lihtsate tõdede ja elutarkustega.
Ja lapsepõlv tuleb meelde, kui sai igal vabal hetkel loetud, pinginaabriga vedasime v i r n a d e v i i s i raamatukogust raamatuid koju. Ma pidin ikka üks paras nohik-laps olema, et ma nii palju lugesin. Või on selles "süüdi" see, et puudusid arvutimängud ja muu selline:) Igatahes on mul hea meel, et muud ahvatlused ja kiusatused minu lapsepõlves puudusid, muidu ma ei teakski ju midagi sellistest tegelastest nagu: vanaema ja kaheksa last metsas (ning veoauto), Dr Meerike ja Ponts-Ontsu, Potsataja, Röövlitütar Ronja, Vennad Lõvisüdamed, Londiste õige nimega Vant, Kummitarzan, Bullerby lapsed, Kalle Blomkvist ( ja Rasmus), Viplala, Dr.Doolittle, Härra Huu... "Kartul, lehm ja kosmonaut" ning "Lehmaga mere ääres" tulevad ka millegi pärast alati meelde. Ja üks kummaline raamat, kus mingid tillukesed raadio-või kellamehikesed tegutsesid, aga no ei tule rohkem meelde, mis raamat ja mis mehikesed...

Edit: et siis olid Garantiimehikesed olid need veidra väljanägemisega mehikesed.

Ühel päikesepaistelisel päeval toodi korterisse külmkapp. Toimekad ja vihased laadijad viisid selle kööki ja lahkusid kohe koos perenaisega. Ümberringi jäi kõik vaikseks. Äkki ronis külmkapi pilust välja kaunikesti veidra väljanägemisega mehike. Tal oli seljas kummiballoon ning käte ja jalgade küljes suured kummist iminapad. … Köögiseinal rippus ilmatu suur vanaaegne kell. Numbrilaua all oli aken käo jaoks. Kella ühel küljel avanes uks ja alla lasti nöörredel. See ulatus täpselt põrandani. Külmamehike pööras ümber ja vaatas üles. Ta nägi teist väikest mehikest, ilmselt kella peremeest.

Samas raamatus on ka "Krokodill Gena ja Potsataja lugu", mis minu meelest algab nii armsalt:

Ühes paksus troopikametsas elas väga naljakas loom. teda kutsuti Potsatajaks. Õigust öelda alguses, kui ta veel oma troopikametsas elas, ei kutsutud teda üldse kuidagi. Potsatajaks hakati teda kutsuma alles siis, kui ta metsast ära sõitis ja inimestega kokku sai. Nimesid annavad loomadele ju inimesed. Inimesed on elevandile öelnud, et ta on elevant, kaelkirjakule, et ta on kaelkirjak, jänesele, et ta on jänes. /---/
Nii oli ka Potsatajaga: ta polnud kunagi pead murdnud selle üle, kuidas teda kutsutakse, ja oli muudkui elanud seal kaugel troopikametsas.
Kord tõusis ta varahommikul üles, pani käpad seljale ja läks natuke jalutama ja värsket õhku hingama.
Niiviisi omaette jalutades jõudis ta ühe suure puuviljaaia juurde. Seal nägi ta apelsinikaste. Pikemalt mõtlemata ronis Potsataja ühte kasti ja hakkas pruukosti võtma. Ta sõi ära tervelt kaks apelsini ja tema kõht sai nii täis, et raske oli end liigutada. Seepärast heitiski ta sinnasamasse kasti apelsinide peale magama.
Potsataja magas raskesti ja muidugi ei kuulnud, töölised tulid ja kõik kastid kinni naelutasid. Pärast seda laaditi apelsinid koos Potsatajaga laevale ja saadeti kaugele reisile. Kaua aega sõitsid kastid mööda meresid ja ookeane ning sattusid lõpuks ühe väga suure linna puuviljapoodi.
Kui kastid lahti tehti, siis ühes kastis apelsine peaaegu polnudki, seal oli ainult paks ja pontsakas Potsataja. Müüjad tõstsid Potsataja tema kajutist välja ja panid ta lauale. Kuid Potsataja ei saanud laual istuda: ta oli liiga kaua kastis lamanud ja ta käpad olid kangeks jäänud. Ta istus raasuke aega, vaatas ringi ja potsatas siis laualt toolile. Aga ka toolil ei saanud ta kaua istuda ja potsas seekord põrandale.
Uh, missugune potsataja! ütles poedirektor. Üldse ei püsi paigal.
Nii see lugu algab. Loomaaed Potsatajat ei tahtnud, vaid ta hakkas tööle allahinnatud kaupade poes vaateaknal seistes ja möödakäijate tähelepanu äratades. Tema majaks sai väike telefoniputka, esialgu polnud tal kellelegi helistada, kuid siis kohtus ta noore krokodilli Genaga.

Ehhh kui palju armsaid lugusid tuleb meelde...Lapsemeelne nagu ma olen:)