Kunagi kui Janekil pohmakas oli sundisin ma kiusu pärast teda külalistetuppa tapeeti panema. See oli viga, sest 1)Janek ei ole niisamagi kõige parem tapeetija 2) pohmakas ja vastumeelselt sai tapeet mitte kõige paremi seina ning 3) mingil kummalisel põhjusel talle ei meeldinud see tapeet juba algusest saati (ilus tumepruun suurte roosade lilledega tapeet!). Niisiis püsis külalistetuba poolikuna pea kaks aastat. Mina ajasin oma jonni, et ka ülejäänud kaks seina tuleb ära tapeetida ja Janek oma jonni, et tema rohkem seda tapeeti ei puutu. Nii see tuba seisis. Ja ootas, et emb-kumb alla annab.
Et (detailsed, äärmiselt detailsed) nägemused sellest, kuidas külalistetuba peab hakkama välja nägema (muu hulgas on vajalikud ka valged seinad), on mind viimasel ajal juba mitmed ööd ärkvel hoidnud, oli tagumine aeg kaks aastat poolikuna püsinud tuba valmis teha. Janek oli muidugi ekstreemselt õnnelik, kui kuulis, et tapeet maha tuleb (ma ei suuda ikka aru saada, mis tal selle tapeedi vastu oli).
Ettevõetav töö polnud sugugi nii lihtne kui tundus. Liim oli hea olnud ja tapeet tuli maha vaevaliselt ja kiht-kihi haaval.
"Ma proovin, kas veega niisutamine aitab," pakkus Janek välja, "lihtsalt proovin, rohkem täna ei viitsi, eks!" Ma olin nõus. (ma olin olnud kindel, et tagasikiusuks ei plaani ta mulle üldse appi tulla). Samal ajal kui mina köögis nõudepesu lõpetasin, oli Janek aga suutnud mingi osa tapeedist juba lahti niisutada.
Ma tahtsin ka proovida ja alustasin vaikselt teisest nurgast nokitsemist. Päris hästi tuli välja. Ma tundsin, et Janek jälgis mind kogu aeg silmanurgast. Ma olen juba harjunud, et mu töötegemist vaikselt silmanurgast piilub. Seekord aga piilus ta eriti hoolikalt ja kuidagi liiga tihedalt. Ma ei saanud aru, mida ta nii väga kontrollib, enne kui ta ütles: "Miks sul nii hästi tapeet maha tuleb? See pole aus! Ma pean rohkem tehtud saama!" SIIS sain ma aru, et ta salaja võistles minuga.
Ma ei osanud selle peale midagi öelda. Nokitsesin vaikselt oma nurgas edasi ja piilusin ka aeg-ajalt salaja, kuidas Janekil töö edenes.
"Ma ei väsi kordamast, et see on SINU süü, et me praegu seda tapeeti maha kisume!" süüdistas Janek. "Ma ütlesin kohe, et ärme pane tapeeti, aga sul oli vaja!"
"Ja ma ei väsi kordamast, et see on SINU süü, et me seda maha peame kiskuma," süüdistasin mina vastu. Kui sa oleks selle korralikult seina pannud, oleks tuba ammu lõpetatud."
Teineteist süüdistades ja omavahel lõõpides jätkasime me nohinal kumbki omas nurgas.
Ma ei tea, mis imenipiga, aga korraga hakkas tema töö edenema nii et tapeet tuli seinast suurte tükkidena, samal ajal kui mina nokkisin mikroskoopiliste tükikestena oma osa maha. Kui ma lõpuks selja sirutamiseks püsti tõusin, oli Janek ka oma osaga valmis saanud.
"Kas sa näed erinevust?" küsis ta mult ja näitas uhkusetundega seina, mis oli tapeedivaba. "Näed, ma jõudsin sellest kontaktist kuni lõpuni kõik puhtaks teha," lisas ta ja näitas mulle käsi laiutades KUI palju tema oli jõudnud ära teha.
"Sa oled õnnelik selle üle, et said rohkem tööd teha kui mina?" ei suutnud ma ära imestada. "Et nagu tõsiselt? Sind tegi see õnnelikuks, et said ROHKEM tööd teha? Ehk siis teiste sõnadega, sa oleksid veelgi õnnelikum kui ma oleksin PALJU VÄHEM tehtud jõudnud ja sina oleksid saanud KOGU töö ära teha?"
"No ma ei tea, virka inimest peaks teise inimese kiire töö innustama," vastas Janek ja tormas teise seina kallale.
"Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan sinuga töö tegemises võistlema?" küsisin ma talle rumalalt otsa vaadates, rõhutades sõnu "ma", "sinuga" "töötegemises", "võistlema".
Janek ei vastanud midagi ja hakkas innukalt teist seina tapeedist vabastama.
"Oota, ära nüüd nii hoolega ka," tahtsin ma tema indu maha võtta, "poole tunni pärast algab film ju."
"Nojah, eks sa siis mine vaata!" solvus Janek. Temaga ongi see häda, et ta ei jäta tööd pooleli ja meie erinevus selles, et samal ajal kui mina jätan asja pooleli kui ma enam ei viitsi ning jätkan järgmisel päeval, siis tema teeb kasvõi hambad ristis, aga lõpuni! Mis mul siis üle jäi kui jätkata nokitsemist ja loota Janeki kiirusele, et me ikka seriaaliks valmis saame.
Nii uskumatu kui see ka polnud, hakkama me saimegi. Janek ikka õnnelikult rohkem tehes ja mina vaikse(ma)lt nokitsedes. Ta oli silmnähtavalt õnnelik, et oli saanud rohkem tööd teha.
"Sa oled nagu "Malevast" need eestlased, kes lahingus rüütleid võitsid ja siis lubasid nende eest kõik tööd ära teha, lossid ehitada, põllud harida... Et neile siis karistuseks vaid jõudeelu jääks!" oskasin ma vaid öelda. Ma ei suutnud ikka uskuda, et teda rõõmustas see, et sai MINU EEST töö ära teha. Ja justkui kättemaksuks tapeedile, pühkis ta hoolikalt kokku põrandal olnud tapeeditükid, samal ajal kui mina juba seriaali vaatasin. Tema näos oli rahulolu ja heameel, et vastumeelne tapeet (ma ei saa üle ega ümber et talle see tapeet tõesti ei meeldinud) oli seinast maha kooritud. Ja tema selle võistluse võitnud. Töötegemise võistluse. Nagu selles üldse saaks võistelda. Minu poolest võiks Janek kõik tööd minu eest ära teha. Kui see teda nii õnnelikuks teeb. Ma olen ju hea ning hoolitsev abikaasa ning tahan et mu mees õnnelik oleks.
PS: Kui jõudsime põranda lihvimiseni, oli mul kurikaval plaan lasta Janekil ka see töö enda eest ära teha. Alustasin juba, et "sellega ma küll hakkama ei saa" ja lasin Janekil end õpetades esimesed neli lauda ära lihvida, aga kuna ülejäänud tööde valikus oli autode ja muruniidukite pesemine ja puhastamine, siis haarasin ma kätte pigem põrandalihvija kui tolmuimeja ja - lapi.
Põrand sai lihvitud. Ma olin enda üle uhke. Mis sellest, et kõik kohad pärast valutasid ja kanged olid.
Pühapäeval aga tekkis mul jube tahtmine midagi meisterdada. See osutus muidugi veidike keerulisemaks kui ma olin oodanud, sest korrafriik Janek oli salaja minema visanud plekkpurgi, mida ma "käsitööringiks" valamukapis alles oli hoidnud. Oli veel mõelnud, et kummaline, miks see purk seal seisab. Nagu meie oma "Tühja purgi juhtum":) Õnneks oli mul külmkapis veel üks purk.
Ühtlasi sai nii ka 101-asja nimekirjas 54. punkt maha kriipsutatud. Ma ise olen rahul.
No comments:
Post a Comment