Käisime nädalavahetusel Kerle sünnipäeval. Viimati nägime me minu sünnipäeval ehk siis rohkem kui pool aastat tagasi. Sest lihtsalt pole aega olnud. Mis tähendab, et pole aega olnud? Kuidas ei ole aega olnud? Miks ei ole aega olnud? See, et aega p o l e, on kõige rumalam vabandus üldse! Aga ei ole ju olnud – tõesti! Ilma et me isegi aru oleme saanud on pool aastat läinud nii kiiresti ja mida tehes? Tuhisedes, vuhisedes, kiirustades, siblides, sagides, kiirustades… Aga kas elu vaid sellest koosnebki? Vahepeal on vaja aeg maha ka võtta. Muidu ongi nii nagu Kivirähk’i „Eesti matuses“, et eestlased saavad omavahel kokku vaid sünnipäevadel või matustel, muul ajal pole aega, tööd on vaja rügada.
Igatahes otsustasime me sel nädalavahetusel „peatuda ja roose nuusutada“. Kui me pärast Kerle sünnipäeva ja öist tuuri mööda Tartu lokaale hommikul kell viis koju jõudsime, ei suutnud ma ise ka uskuda, et mina olin nii kaua õues olnud. Mina? Ma ei mäleta, kuna ma viimati peol käisin, sest nii mugav on ju reede õhtul end hoopis teleka ette kerra keerata ja küünlavalgel veini juua, aga tuleb tunnistada, et vahelduseks oli väljas ka täitsa tore käia.
Aitäh Kerlele meeldiva ja ülimalt šampuselise õhtu eest!
Kõige naljakam seik selle väljaskäimise juures oli aga järgmine: Istun mina üksinda laua taga ja ootan kuni Janek baarileti ääres juua tellib. Järsku tuleb minu juurde kena pikk noor poiss, vaatab mulle otsa ja küsib: "Vabandage, kas Te olete Johanna Maria?". Vaatan, mõtlen, noogutan, et olen küll ja püüan meenutada, miks see noor inimene mind tunda võiks. "Ma olin kunagi Teie alumine naaber," vastab noormees, "Mõisavahe tänavast." Mõisavahe tänavas ma tõepoolest elasin, aga vot seda naabrit mina küll ei tundnud. Lasen peast läbi kõik alumise korruse naabrid. Kõik vanemad inimesed. Ühtegi sellist noort meest meelde ei tule. (Samal ajal märkan, kuidas Janek baarileti äärest meie poole armukadedaid pilke heidab). Ja siis sähvatab. Noor mees, kes mu ees seisab, oli "alumise korruse tattnina" - minust tuhat aastat noorem ja noh selline pontsakas ning vinniline. Ma ei oleks teda mitte kunagi ära tundnud, sest ma ju kujutasin ette, et "alumise korruse tattninad" jäävad igavesti lasteks. (Janek heidab ikka armukadedaid pilke, kuid leebub kui ma noormehele teda tutvustan. Sai aru, et ju ei tulnudki noor inimene mulle külge lööma, vaid pidi kusagilt kaudu tuttav olema. Kellegi vend või poeg või kunagine alumine naaber.)
Kummaline on see, et see on juba teine kord üsna lühikese aja jooksul, kui mind niimoodi kunagiste naabrite poolt ära tuntakse. Ja teietatakse. (Mitte et mul midagi selle vastu oleks, sest ma eelistan pigem teietamist, aga ma olen mõlemad korrad mõelnud, et miks. Kõik noored ju sinatavad? Ja siis kui nad veel "alumise korruse või naabermaja tattninad" olid, nad mind ei teietanud.) Mina ei ole k u m b a g i naabrit ära tundnud, sest nad on suureks kasvanud ja muutunud. Ilmselgelt olen ka mina suuremaks saanud. Aga kuidas nemad m i n d ära tunnevad? Kas julgen teha oletuse, et ju ma siis pole põrmugi vanemaks muutunud? Naersin veel hiljem Janekile, et nii armas, et ta oma vana naise pärast armukadedaks muutus ja arvas, et 20-aastane võiks tema moorile külge lüüa.
PS: Hugo sai endale uue peene kaelarihma. Üks punkt 101st jälle täidetud.
Õhtupoolikust kujunes pool-eksprompt terve suguvõsa filmiõhtu. Üsna kummalise filmivalikuga. "Kuku: mina jään ellu."
„Kuku: mina jään ellu“ on valus portreefilm dramaatilise saatusega eesti filmi suurkujust Arvo Kukumäest, kes hakkab üles ehitama oma laiali lagunenud elu. Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud...Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.
Film oli hea. Väga hea. Sügav ja mõtlemapanev. Valus nagu tegijad lubasid. Aga eluline. Ma ei oska ega tegelikult tahagi pikemalt seda analüüsida. Kõigil, kes on kokku puutunud alkoholismiga, tekivad ilmselt filmiga omad seosed ja mõtted. Koolides võiks selline film olla vabalt õppefilmiks alkoholi liigtarbimise tagajärgedest. Ja meil kodus võiks see ka hoiatuseks olemas olla. Ses mõttes, et iga kord kui tekib tahtmine veinipudeli kork lahti keerata, tuleks film käima panna.
Vastuoluline oligi see, et filmi vaatama hakates olime just lahti korkinud veinipudeli.
Pühapäevast kujunes veel üks "ringikondamise päev". Seekord läksid linna peale naised. "Vaid korraks," nagu me iseendale lubasime. Kaltsukate-ralli kestis aga nii kaua, et ühtäkki oli "korraks"-st saanud 4 tundi. Neli tundi! Pole siis ime, et mu jalad lõpuks tuld välja lõid. Planeeritud kõrvitsapüreesupp jäigi tegemata.
Koju Ussipessa jõudsime me alles kell üheksa. Ja ma sain hakkama (kusjuures emme ja teised naispereliikmed ka) millegi täiesti enneolematuga. Ma helistasin oma hääle andmiseks "Tantsud tähtedega" numbrile. Ja hääletasin Kati Tootsi poolt. Uskumatu, kas pole? Aga...minu arvates olid eelmise nädala hinded ebaausalt madalad. Võrreldes nummi-nummi Getter Jaaniga tantsis Kati Toots palju paremini. Ja kuigi ma ei ole kunagi olnud tema eriline fänn (ega pea teda ka staariks), siis mu meelest ei peaks tantsu- ja kodusaates laskma end mõjutada minevikust ning ikka ja jälle kusagil jahuda, et "sai tuntuks kui...." Pealegi, kas saab lõhkuda tervet ja toimivat kooselu?
(Aga tantsusaade iseenesest on mu meeles kusjuures magedaks muutunud.)
Nädalavahetuseks planeeritud kodused tegevused lükkusid kõik edasi. Sellest annab märku üle ääre ajav musta pesu korv ja triikimata pesuhunnik. Kuid vahest harva tuleb silm kinni pigistada.
No comments:
Post a Comment