Mitut inimest on vaja, et Britt Ida magama saada

Üleeile õhtul hakkas Britt Ida nutma. Rohkem kui muidu. Püüdsin mina teda magama panna, ei midagi. Püüdis Marek teda magama saada, ei midagi. Käisime vaheldumisi närvis ja tulime närvist tagasi. Britt Ida lihtsalt nuttis, rahmeldas käte ja jalgadega, vajus korraks unne ja ärkas siis jälle nutuga üles. Nii panime me teda magama kolm tundi. Neljandal tunnil mähkisime me ta kõvasti teki sisse ja võtsime kahe vahele voodisse. Marek hoidis teda kõvasti oma kaisus, et ta Houdini kombel end uuesti lahti ei rahmeldaks ja mina hoidsin samal ajal suus lutti. Nii me seal siis unelesimegi ja üritasime. Neli pool tundi hiljem me tõepoolest magasime. Krõnksus ja kõverad ja riietega nagu kirbukaupmehe koerad, aga magasime. Britt Ida magamapanekuks oli vaja kahe inimese koostööd.

Eilne õhtu ei olnud rahulikum. Vahe oli vaid selles, et me olime eelmisest ööst väsinud. Seekord alustasime me magama minekut veidike varem ja plaanisime Ida kohe teki sisse mähkida, lootes naiivselt, et nii saame me varem ja rahulikumalt magama. Teki-ja-luti-meetod ei toiminud üldse! Ma isegi ei tea, mis nipiga me lõpuks ta magama saime, aga magama ta lõpuks jäi. Ja tegelikult tõepoolest...magamajäämise protseduur kestis eile kõigest kolm ja pool tundi. Magasime jälle kolmekesi koos. Krõnksus ja kõverad ja riietega nagu kirbukaupmehe koerad. Britt Ida magamapanekuks oli vaja kahe inimese koostööd.

Hommik algas erinevalt teistest hommikutest üsna virinalt. Britt Idale ei meeldinud kohe mitte midagi. Isegi autosõit ei suigutanud teda karupoja unne. Ega ka Diipi diivan, mis muidu Britt Ida lemmikkohaks on saanud. Ainuke koht, kus ta rahulikult magas, oli mu süli. Virilale päevale hakkas liginema õhtu,  Marek otsustas meid  koju viia. Ja siis hakkas Britt Ida nutma. Nuttis juba autos ja jätkas kodus. Saime mõlemad aru, et ka täna öösel ei ole midagi head loota. Erinevus kahe eelmise õhtuga oli vaid selles, et me olime tänaseks mõlemad ekstreemselt väsinud ja tundsime juba kabuhirmu eesootava öö ees. Lisaks mõtlesin ma selle peale, et Marek peab ka täna veel tagasi tööle minema, peaks kodus tegelema paberitööga ja hommikul varakult olema uuesti Diipis. Nuttev laps ja magamata öö ei tundunud sinna sobivat. Oli ka selge, et üksinda ma terve öö Idat kussutada ei jaksa, ma olin samuti surmväsinud.

Ja siis mul sähvatas. Ma otsustasin end koos lapsega kodust "välja visata". Ehk siis kui siin mingi aeg Mallu "ronis ise inimeste telefoni ja neid närvi ajas", siis mina läksin sammuke kaugemale. Ma ronisin lausa tädi Merle ukse taha ja rikkusin tal ära rahuliku õhtupooliku oma plaanidega.Loodetavasti närvi me teda ei ajanud, lihtsalt ajasime ta oma plaanid sassi:)
Aga  see tundus olevat ainuke pääsetee, et säilitada kaine mõistus, et Marek saaks end välja puhata ning 100% Diipi avamisele pühenduda. Ma ei tea, mida ma üksinda metsas oleks peale hakanud, väsinud ja nutva lapsega. Britt Ida magama panemiseks oli vaja jälle kahte i inimest. Magamajäämine koos sinna juurdekuuluva nutuga kestis neli tundi.

Ühte ma ütlen. Mitte kunagi enam ei ava ma rasedana ja/või imiku kõrvalt ühtegi restorani. Mitte et mul oleks üldse plaanis rohkem lapsi saada. Või jubedamal kombel restorane avada. Aga ma lihtsalt ütlen. Ei soovita teistel ka. Sest see kooslus on sobiv vaid juhul kui tahate hullumajja sattuda.

Hommik ja õhtu. 

Magusasõpradele

Täna otsustasime, et hakkame Diipis pakkuma ka tassikooke. See uudis peaks magusasõpradele meeldima. Ja ei ole seal mingit keemiat, nagu õelad kommentaarid väitsid. Täitsa puhas kraam:)

Ja kuigi juba kaks ööd magamata ja seega veel rohkem räsitud, vedasin ma end ikka kohale. Et Marek ei saaks meist üldse puhata:D 

Ja ega ainult mehi ei saa ka usaldada. Naiseliku pilguga tuleb asjad üle vaadata!

Puhas kunst taldrikul

No ma ise ka enam ei jaksa oodata, et oskaks teile täpselt öelda, kuna te vôite julgelt meie uksest sisse astuda, aga ma usun, et see juhtub uuel nädalal. Igaks juhuks ikka pöidlad pihku. Seniks nautige toidukunsti läbi piltide:

      Tallekotlet ja soe letšo

Rägavere mõisa tall, sibulakreem, küpsetatud lilla ja valge porgand, tummine leem

Väsinud ja räsitud maanaine

Ma saan aru, et lisaks Norra meediale on Fotballfrue oma neli-päeva-pärast-sünnitust-bikiinipiltidega juba ületanud uudistekünnise ka Eestis, nii et tegelikult räägin ma eilsetest uudistest, aga no mis teha, Britt Ida kõrvalt ei saa kohe ja kõike teha. Ikka väikese viivitusega käivad asjad. 

Niisiis. Fotballfrue on populaarne blogija Norras. Ma olen ikka tema blogi jälginud, et vaadata, kuidas ilusad inimesed elavad. 

Igapäevasemalt hakkasin ma ta blogi jälgima kui sain teada, et ta on lapseootel. Ma tahtsin näha, kas tema ka paisub. Ja meenutab lõpuks kaldale uhutud vaala või vähemalt suuremat sorti õhupalli. Kuu möödus kuu järel, aga mingist paisumisest ei olnud lõhnagi. 39. rasedusnädala nägi ta välja selline nagu oleks lihtsalt veidike rohkem söönud. Samal ajal kui mina... no me kõik teame, kui suur 39.rasedusnädalal mina olin. Oma jalgu ei hakka ma mainima, ka neid olen ma siin juba näidanud. 

'

Selline ta siis oli. Nädal 39. (Instagrami pildid on tema kontolt kopitud.)

Peale seda kui ta oli lõpuks lapse kätte saanud, ootasin ma huviga, et kas nüüd ometi asendub alati glamuurne, stiilne ja viimse vindini sätitud frue väsinud värske mammaga. Aga oo ei, selle asemel näitas ta meile neli päeva pärast sünnitust keha, mis teeks kadedaks igaühe. (Omaette küsimus on, kas need oleks pidanud igale netti üles riputama, aga samas...kui ma selline välja näeks, võib olla ma tahaks ka, et kogu maailm seda näeks. Ma ei saa seda kunagi teada. Sest 1) ma ei kavatse rohkem lapsi saada 2) ma ei hakka kunagi selline välja nägema. Ma olen selleks liiga laisk ja mugav. Lihtsam on vinguda, et olen paks kui midagi ette võtta.)

. Vastsündinu kõrvalt näeb tema selline välja. Parim, millega mina niisama igapäevaselt välja minnes suudan hakkama saada, on alloleval pildil. Kotid silmade all on järjekordsest väsitavast õhtust ja magamatusest.

 Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et kas ma olen ainuke räsitud ja väsinud olemisega (maa)naine? Ainuke,  kes kohe kuidagi ei suuda end igapäevaselt üles lüüa. Selleks, et minna Diipi. Arsti juurde. Poodi. Isegi juristi juurde. Korteriühistu koosolekule. Linnavalitsusse. Ma ei jaksa. Päriselt ka. Mul ei ole selleks isegi aega.
Kodus käin ma ka nii et mugav oleks. Mitte nüüd päris räbalates või dressides, aga meiki pole peal, soengust rääkimata. Parim tulemus, mis ma kodus olen saavutanud, on vist Efka fotoshoot´i ajal. Siis ma ikka sättisin end natuke. Kammisin juuksed ära ja panin piimalõhnatu pluusi selga.

Aga mehed pidid ju kohe armukese võtma, kui naine pärast lapsesaamist kohe ja kogu aeg imekaunis ei ole. Selline fotballfrue. Kas ma peaksin mõtlema et vaene Marek, et ta minusuguse vaatepildiga peab leppima? Või peaksin ma mõtlema, et vaene mina, sest mu mees võtab endale ilmselt kohe armukese? Või peaksin ma lihtsalt edasi olema selline nagu ma hetkel olen. Väsinud moega piimalõhnaline maanaine. Diip kunstiinimene:)
Fotballfruet ei saa minust kunagi. Pole kunagi ju olnudki. Nii et ma ei peaks vist väga muretsema oma pekikõhu pärast? Ja Marek ei ole veel väga seda nägu, et ta igal hommikul mnd nähes ehmatusest võpatab.

Aga kõhulihaseharjutusi hakkasin ma sellegi poolest tegema;)

Diipi püsiklient ja muud juttu. Ikka Diipist ja Britt Ida Loviisast. Millest siis veel.

Kuna me tänu issile (minu issile, mitte Marekile:)), kes meile oma autot laenas, saime me Britt Idaga jälle metsast välja, tormasime me otseloomulikult esimese asjana Diipi. Isver, kui hea tunne see on, kui saad ise otsustada, kuhu ja kuna lähed. Muidu oli selline jalutu tunne!

Peab ju ikka üle vaatama, kas kõik on avamiseks valmis. Täpne avamise  kuupäev ei ole veel küll selge, kuid teada on, et nüüd on see päev väga lähedal. Loomulikult on poolikuid asju rohkem ja veel. Toomas isegi plaanib veel reedel Soome sõita, et sealt sobiv kardinakangas leida, kuid kõik need poolikud asjad on sellised, mis avamist ei sega. Küll need tehtud saavad. Ka menüü ei ole veel 100 % kindel, sest veel täna arvasid Toomas ja Kristjan , et tuuletaskud on meie menüüst puudu (toetan kahe käega otsust need sinna lisada). Ka Tassikookide lett on veel toomata. Maalid seintele panemata. WC-st puudu suur lillevaas. Lastenurgast vaip. Ka kaltsuvaip. Ühesõnaga on sada tillukest pisiasja veel tegemata, aga mis sellest... Sigimist-sagimist, katsetamist ja timmimist jagub.

Minu imeilus karahvinide kogu, mis isa mulle nädalavahetusel tõi, leidis suurepärase asukoha vintage riiulitel.
Asjatundjad, on meil siin siis ka Lorupit või mitte. Mitte et karahvinid ka niisama ilusad ei oleks, lihtsalt äge oleks teada.












Teine põhjus, miks Britt Idaga Diipi minna, on see, et ta kipub seal  rahulik laps olema. Magab nagu vana mees diivaninurgas. Püsiklient lausa juba. Varsti tüütab ta kõiki köögis või siis paneme ta lapstööjõuna tööle.

Ka täna magas Britt Ida seal üsna magusalt, aga kolinat oli nii palju, et täna tahtis ta pigem  ringi uudistada ja häälekalt endast märku anda. Marek veel tegi meile märkuse, et tuleb issi tööle, et rahu ja vaikust nautida, aga enam pole seal ka pääsu, naine ja laps kohe ei anna asu.  (See oli muidugi nali, kui kellegi naljasoon peaks umbes olema.)
Mul oli muidugi hea meel, et ta ärkas, sest nii saime me katsetada uut poppi kiiktooli. Diipis toimis see väga hästi ja Britt Ida jälgis suurima huviga, mida issi ja onu Kristjan tegid. Täitsa suurte silmadega. Nagu päris inimene. Nagu saaks juba asjadest aru.

Kodus ei pakkunud tool talle enam nii palju huvi. Ma väga loodan, et põhjus oli tühjas kõhus ja huvi tuleb tagasi, kui ma uuesti katsetan. Muidu läheb jube kulukaks see laps. Kui kõik asjad nii kiiresti ära tüütavad. Ja meie mattume beebiasjade alla.
Leiaks ma veel patareid ka, et proovida, kuidas tool vibreerib...

Diipi lastenurka lisandus täna ka selline vahva kiikhobu. Ma olin pikka aega dilemma ees, kas viia Britt Ida kiikhobi Diipi või mitte, kuid kuidagi ei raatsinud. See on nii meie ja oma. Üldse mitte "diip". Täna jäi mulle Nagu Uus poes silma selline vahva hobune. Ma ei saanud ju seda sinna jätta.

Nii veider ja harjumatu kui see ka pole, siis kodus tõstsin ma Britt Ida pärast söötmist oma voodisse ja sinna ta ka jäi. Rahulikult. Ilma jonnita. Juba tund aega magab. Ma annaks päris palju kui ta seda ka õhtuti kordaks. Rohkem ma esialgu ei tahakski. Õhtune jonn on nii väsitav.
Ma saan aru, et ta on tilluke ja ma üldse ei taha ta peale pahaseks saada, aga ma nii tahaks rahulikke õhtuid.

Head pulma-aastapäeva!

Seda, et mul on olemas onu Tarmo ja tädi Merle, teavad ilmselt paljud, kui mitte kõik. Aga seda, et tänu nendele on minu kõrval olemas ka Marek, ilmselt paljud ei tea. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna palju aastaid ajas tagasi. Aega, kui ma veel olin ilus suurte kõrvadega laps. 

Onu Tarmo on mulle terve elu eeskujuks olnud. Suure venna või isa asemel. Ta on alati mu jaoks olemas olnud. 

"Mul on väga värvikalt meeles, kui igal talvel koolihoovi liuväli tekkis: köögiaknast oli näha, kuidas õpetaja Pukk voolikuga korvpalliplatsile vett siristas, et jää tekiks. Võttis aega, aga tekkis. Ja siis sai uisutama minna. Lisaks sellele, et köögiaknast oli näha liuvälja-meister Pukk oma voolikuga, oli sealt teistele ka näha, kuidas tilluke Liisu uisud jalas vaevaliselt, aga kindlalt läbi lume liuvälja poole rühkis. Tilluke Liisu teadis, et ta on teiste valvsate pilkude all ja käitus alati äärmiselt eeskujulikult, oli see siis liuväljal, trihvaad või rahvastepalli mängides, ta teadis neid köögiaknast teda alati jälgivaid silmapaare, aga seda ei teadnud teised.

 Ja ei teadnud ka need suured ja rumalad poisid, kes arvasid, et oleks jube vahva tillukest tüdrukutirtsu natuke kiusata – müts ära võtta ja liuväljale pikali lükata, sest see oli ju lausa ületamatult naljakas. Naljakas oli see neile täpselt nii kaua, kuni tillukese Liisu suur ja tubli onu Tarmo neil natist kinni haaras ja neid natuke hirmutas. Nad ei osanud ju aimatagi, et keegi hoiab sellel tillukesel Liisul köögiaknast silma peal. Ja nahutada nad said. Mitte kunagi enam ei tulnud nad tillukese Liisu mütsi ära võtma ega niisama kiusama. Nad isegi kõndisid väikese tiiruga temast mööda, sest nad ei saanud kunagi kindlad olla kas see kaitsev silmapaar jälgib neid või mitte. Sellel rohelisel majal koolimaja kõrval olid tol ajal silmad!"

Onu Tarmo kõrval on alati olnud tädi Merle. Ka tädi Merle on mulle alati eeskujuks olnud, eriti siis kui ma olin teismeline. Ma tahtsin olla sama ilus. Ja sama äge. 

"Lapsena veetsin ma pooled oma vaheaegadest onu Tarmo ja tädi Merle juures. Mina ei tea kui palju see neile närvidele võis käia, et väike Liisu kogu aeg end nende juurde pressis, aga ega ma sellega oma tillukest blondi peakest küll ei vaevanud. Nende juures oli alati nii põnev. Neil oli nii palju teistsuguseid asju nagu  värvilise riidega kaetud lahtikäiv diivan, valge klaasidega nurgasektsioon, laualamp, mille harjased helkisid, kui see põlema panna, MTV3 ja Nelonen, muusikakeskus,  Hiljem, kui ma vanemaks sain, veetsin ma ikka suure osa oma vaheaegadest nende juures, siis mitte enam põnevate välismaiste asjade pärast, vaid sellepärast, et nad elasid Tallinnas, kus oli nii palju rohkem teha kui Depressiivses Eesti Suuruselt Teises Linnas ja tädi Merlega oli nii palju lahedam. Ja tädi Merle überkihvte riideid täis kapid olid nagu maapealne paradiis!"

Onu Tarmo ja tädi Merle on minu jaoks alati olemas olnud. Mida suuremaks ma sain, seda kindlamalt teadsin ma, et kui ma kunagi üldse peaksin abielluma, siis minu abielu peab olema selline nagu onu Tarmol ja tädi Merlel. Ma tahtsin samasugust idüllilist pereelu nagu neil oli. Vähemaga ei olnud ma nõus leppima. Kas see või mitte midagi!

Pikka aega arvasin ma, et ilmselt tuleb valida "mitte midagi", sest sobivaid kandidaate, kellega samasugust elu elada lihtsalt polnud kusagilt võtta. Siis aga tuli pildile Marek. Ma julgen öelda, et me elame samasugust elu nagu ma lapsena onu Tarmot ja tädi Merlet kõrvalt vaadates imetlesin. Kui neid ei oleks mu jaoks olemas olnud, siis kes teab, millise töllakaga ma leppinud oleksin. Ma lihtsalt ei teaks midagi paremat. Tänu nendele ma tean. 

Täna tähistavad nad oma "sajandat" pulma-aastapäeva. Meie Marekiga teeme ka seda kunagi. 

Ilusat pulma-aastapäeva tädi Merle ja onu Tarmo!

 

Väike kröösus

Me eile vaatasime Marekiga magavat Britt Idat ja mõtlesime, et on ikka väike rikkur. Kannab Burberry kleite ja kingakesi, kuivatab end Burberry rätikusse, sööb hõbelusikaga Villeroy ja Boch'i nõudest ning raha on tal ka juba rohkem kui emmel-issil hetkel kokku.
Ja siis öeldakse meile, et meie rikume lapse süles hoidmisega ära. Aga  mida teevad kõik need tädid, onud, vanaemad, vanaisad, kes seda manti kokku tassivad:D 

Kui Britt Ida juba praegu, kui ta veel biitigi ei jaga, nii kõrge lennuga on, mis siis saab veel hiljem, kui ta biiti jagama hakkab? Ma ei julge enam oma Humanast soetatud teksadega väikese fashionista juures ollagi. Aaah, aga võib-olla ta sellepärast nutabki. Tal on häbi, et ema nii sobimatult riides on. Tema ema.

See selleks.

Tänasest kusjuures hakkan ma harjutama "laps-omaette-oma-voodis-mitte-päev-otsa-emme-süles-režiimi". Selleks sai isegi soetatud voodikarussell, mis tundub, et natukene isegi pakub huvi, aga ma kahtlustan, et selle mõju kaob sama kiiresti kui White Noise'il. Ma muidugi loodan, et mitte, aga...Rahmeldis ei suuda ühestki asjast kaua huvituda. Sellegi poolest tegin ma edusamme. Ma nimelt lasin tal isegi nutta. Ei jooksnud kohe kohale. Veidral kombel jäigi ta mõne aja pärast vait. Sülle sai ta alles siis kui süüa tahtis. Ja läks kohe voodisse tagasi, kui "puhvetis" magama jäi.

Vaatame, kaua ma vastu pean selle režiimiga:) Sest praegu ta ju magab juba mu süles. Mulle küll meeldib "Seitsmendat taevast" vaadata, aga tegelikult tahaks ma süüa.

Ma väga loodan, et täna katsetatakse Diipi köögis pearoogasid, sest muidu peame me Marekiga õhtul veest ja teest toituma. 

Sest mina harjutan Britt Idat omaette olema. Edukalt, nagu näha.