Kui mu sisikond kokku kisub...

Täna jäi mulle silma uudis, et Eesti kõige hirmsamad lastesaated on edetabelisse pandud. Esimese koha sai lastelavastus "Nõiakivi”, teise lastelavastus "Kikerikii”, kolmandaks jäi mängufilm "Nukitsamees”, neljanda koha sai endale lastelavastus "Kollane mask” ning viiendaks jäi multifilm "Siil udus”. Edetabelist jäid napilt välja multifilm "Naksitrallid" ja "Suur tõll". 

"Nõiakivi" oli tegelikult minu üks lemmikumaid lastesaateid. Kuigi kivinõid oli küll kole. Kui tal ikka sisikond kokku keeras ja käskis nõiduma hakata, siis oli täitsa kole, kivivalvur Ropka oli ka natuke hirmutav, aga siiski mitte nii hull, et ma oleks seda etendust kartnud. Samas mäletan ma, et tegelikult käis mulle sellest etendusest kõige rohkem närvidele hoopis see jänese-plika. Ta oli mu meelest nii tüütu. Selline pugejas. No miks see vanaema ei võinud siis natuke trallida? 

"Kikerikii" meeldis mulle ka ja ma ei mäleta, et vesirott mind väga hirmutanud oleks. Pigem vetevana (oli ju selles lavastuses vetevana või vetevaim?). Minu lapsepõlve õuduste etetabelisse see lastelavastus igatahes jõudnud poleks. 

Vot aga "Kollane mask", mis kolmandale kohale jäi, oleks minu tabelis esimesel kohal olnud. Ma ei mäleta väga seda etendust, kuid ma mäletan nii hästi, et ma täiega kartsin kollast maski. Mul on meeles kui tädi Heljuga köögis süüa tegime ja ta käskis mul toast midagi tuua. Mis te arvate, et ma julgesin? Ma olin täiesti kindel, et Kollane mask luurab kusagil ukse taga. Loomulikult ei julgenud ma seda tädile öelda, sest noh ma ju olin suur tüdruk ja teadsin, et selliseid asju pole olemas, kuid samas ma ikka päris kindel ka ei olnud. Nii meelitasin ma kuidagi onu Endeli endaga kaasa, ma ei mäleta, mis ettekäändel, aga igatahes pidi tema esimesena tuppa minema ja siis  ma selja tagant veel hüüatasin talle, et vaata, kollane mask on ukse taga. Mul tuleb praegu ka kananahk peale kui kollase maski peale mõtlen. Veider, eks. 

"Nukitsameest" ei ole ma ka kunagi kartnud. Mu meelest oli see pigem naljakas. Siiamaani on. Mõhk ja Tölpa on klassika. Ja "rahalaul". Või tegelikult kõik "Nukitsamehe" laulud. Ma ei tea, võib-olla laulude pärast see film mulle alati meeldinud ongi ja hirmuäratava asemel pigem lõbus (ja ka armas) on tundunud. On küll koledad metslased ja hirmus "tädi" keset metsa, aga ma ei tea...Ei hirmuta. Selles mõttes, et paksu metsa ma (pimedas) vabatahtlikult niikuinii ei läheks ja no nagu filmiski näha oli, siis valges kollid ei käinud ning koduses keskkonnas sai nukitsamehest kohe päris inimese moodi laps. Mis neist siis ikka karta.  



"Siil udus" multikast mäletan ma, et pigem oli see multikas tüütu. Üks neist multikatest, mida ma vaadata ei viistinud, võib-olla sellepärast mulle ei meenugi, et see võiks ka õudne olla. Ma tean sellest multikast vaid seda "Siiiiiiiiilikeeeee, kus saaaaa ooooled?" kohta. Pigem tõesti oli "Suur tõll" õudne, aga ka see oli selline multikas, mida ma tegelikult lihtsalt ei vaadanud. Oli paar multikat, peale nende kahe veel  "Nuril" (oli vist?) ja "Klaasikillumäng", mis mind lapsena lihtsalt marru ajasid. Ma ei saanud aru, miks neid lasteekraani ajal näidati kui olemas oli nii palju teisi HÄID multikaid. See "Nuril" oleks minu lapsepõlveõuduste tipus. 

Aga no kes see "Naksitralle" kartis? Mis seal hirmsat oli? Kingpool oma paljaste varvastega võitis kohe mu südame, Sammalhabe oli nats liiga flegma ja Muhv pehmo, aga polnud neil ka häda midagi. A võib-olla siis muusikat peeti hirmutavaks? Ma ei tea, kas see on mulle alati meeldinud. Just selline mõnus pinget kruviv. Okei, üks rõve rott oli seal tõesti, aga üks rõve rott ei saa tervet multikat ära rikkuda:) 

Või mis teie sellest tabelist arvate?