Wednesday, December 16, 2015

Lugu sellest, kuidas õelus minust võitu sai


Ma ei vaata väga tihti vloge, mulle tunduvad 98% neist igavad ja sisutud või siis olen ma lihtsalt nii vanamoodne, et ma eelistan lugemist videote vaatamisele. Aeg-ajalt teen ma ikka erandeid ja üheksal juhul kümnest kirun end hiljem maapõhja, et oma elust veerand tunnikest ära raiskasin. Erandi tegin ma ka eile kui ma nägin artiklit, kus keegi peaaegu HIV-i sai. Mina rumal olin siiani teadnud, et HIV-i kas saab või ei saa ja seepärast tahtsin ma teada, kuidas seda siis tänapäeval ka peaaegu on võimalik saada. 

Nüüd ma mitte kuidagi ei taha naeruvääristada seda teemat (ehk siis kuidas keegi kusagil kedagi süstlanõelaga torkab) ega ka hirmu, mis võib sellega kaasneda, ma ise oleks ilmselt paanikas kui minuga midagi sellist juhtuks, kuid...on väga raske kaasa tunda ja mitte naerda kui seda presenteeritakse tsirkusena. Triin Tulevit ja tema raamatut veel mäletate? Umbes sama. (kodu)vägivald on kohutav, kuid kui sellest kirjutatakse raamat, et 1) saada tähelepanu või 2) kellelegi "tagasi teha"/kätte maksta + kirjastiil nagu oleks selle kirjutanud 13-aastane kirjaoskamatu, siis no ei saa tõsiselt võtta inimese muret. Teemast veel veidike kõrvale kaldudes, siis ma tean üht lugu, kus avalikkus tundis naisele kaasa, et ta mees teda peksis (sest just nii naine seda kõike esitles ja väga värvikalt). Mida aga keegi ei teadnud oli see, et mees leidis naise oma kolme-aastase lapse kõrvalt narkouimas. Ma oleks ka sellele naisele peksa andnud. Kõik on presenteerimise küsimus. 

Aga tagasi peaaegu HIV saamise juurde. Ma vaatasin ära vlogi,  pidin siiski natuke ka vahepeal edasi kerima, sest ma tundsin end vanana, mul oli piinlik, ma tundsin end muldvanana, mul oli veel piinlik ja kogu see aeg tundsin ma, kuidas mu väikesed paksud õelad sõrmekesed sügelevad ning tahaks ka seda lugu kommenteerida (nii nagu anonüümsed kommentaatorid seda tegid). Anonüümselt ma seda siiski ei tee, ma leian, et oma väljaütlemiste taga peab julgema näidata ka oma nägu, kuid esimest korda elus ma mõistsin neid ilkuvaid anonüümseid kommenteerijaid, kes blogijaid mõnitavad. Ma mõistsin jälle, miks ma aeg-ajalt tunnen, et sõna "blogija" on nii ära lörtsitud ja ma ei taha, et keegi mind samasse patta paneks blogijatega. Jah, ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga tunnen ma, et ma olen keskmisest parem blogija (kuigi ka sel teemal tekkis mul eile jälle kord tunne, et mille jaoks ja kellele ma seda sisutühja mula siin päevast päeva ajan ning mõttetuid loosimisi korraldan). 

Et siis igatahes minu (mitte väga) tagasihoidlik arvamus. Kui sind keegi ööklubis süstlaga torkab, siis see ei ole su elu kõige raskem periood, sest sa elasid teadmises, et sul on peaaegu HIV. Sa võisid elada HIVi kartuses, seda küll, ja see võib emotsionaalselt väga raske olla. Aga kui sa tegelikult täpselt ei tea, kas sind torgati süstlaga või mitte, kui sul oli "paha olla ja seepärast olid kaine, aga täiega siis ööklubis oli hea olla ja elu oli ilus ja sa tsillisid mingi tanstuplatsi ääres, kus mingi poisid olid nagu täiega reas ja see oli täiega imelik" ja kui sa "nagu täiega megalt algul naersid, et oomaigaad kui täiega hull, et nagu midagi nii juhtus ja ma nagu täiega saatsid kohe pildi oma tuttavale, sest sõbrannad nagu ka juba täiega ütlesid, et oomaigaad see on ikka täiega hull, et sul on mingi jälg käe peal", siis anna mulle andeks, kallis noor (aga väga kena välimusega) blogija, et ma ei suuda sind juba eos tõsiselt võtta. Ma nagu täiega naersin. 
Ja ma naersin veel rohkem kui ma lugesin üht kommentaari. "Eile tööl tundsin ma torget näppu. Ma ei hakanud kohe kiirabi kutsuma, kuid jooksin esmaabisse, kus mul näpust pind eemaldati ja (alles minu tungival nõudmisel) tehti mulle teetanuse ja HIV-test. Ma elasin mitu päeva hirmus, sest ma ei teadnud testi tulemusi. Lõpuks läks kõik siiski hästi, kuid see on lugu sellest, kuidas surm minust nii lähedalt mööda läks. Igatahes ehitusel ma enam ei tööta, sest oma eluga pole mõtet riskida."

Ma olin eile anonüümsete kommentaarijatega ühes paadis. Okei, ma loomulikult ei mõista neid, kel oli vaja öelda, et vaid l***id käivad ööklubides ja et ärge siis litutage ringi vms, aga ma ütlen ausalt, et kui nüüd järgneks sellelt blogijalt uus postitus teemal, et anonüümsed kommentaatorid teevad liiga, siis ma ütleks jälle, et anna mulle andeks, kallis noor (aga väga kena välimusega) blogija, sa tegid ise kõik selleks, et sellised kommentaarid tuleksid. 



Ma ei taha öelda, et selliseid blogisid pole vaja või et neid ei võiks olla, ilmselt 17-18-aastaste seas võivad need ka popid olla, kus 15 minutit räägitakse sellest, kuidas keegi nagu mingi kahe tunnise näpi tegi ja siis suht kohe magama läks ning kus kellelgi on täiega mega laifstraggl, sest juustes on pusa, aga seda ei saa lahti, sest nagu mingi megakaua läks aega selle täiega taight hobusesaba teha. See on meelelahutus. Ja ma isegi eelistan tegelikult meelelahutuslikke blogisid tõsistele ja poliitkorrektsetele, 
Sry, Ebapärlikarp, et ma ei pea sinu blogi tõsiseks, aga ma naudin selle blogi meelelahutuslikku külge (kus teravad arvamused ja "räuskamine" on kokku miksitud sarkasmi ja huumoriga ning kõige selle taga kumab siiski intelligentne naine), mis sellest, et ma ei nõustu alati ning mõnikord isegi lausa ärritun. 
Sry, Lipsuke, et ma ei pea sinu blogi poliitkorrektseks ja kaunilt kujundatud beebiblogiks, aga ma täiega naudin selle blogi siirast (ja ladusat) kirjastiili, mis ei ole udupeeneks lihvitud, vaid selleks, et kõigile meeldida. Mulle meeldib selle blogi siirus (ja see, et sealt tagant paistab noor aga oma vanuse kohta asjalik naine). 
Ma loen ka nö intelligentseid blogisid, aga eelistan ise ka pigem kergeid blogisid. Kui ma tahan midagi tõsisemat, siis ma tegelikult loen ajalehti või raamatuid blogide asemel. Niisiis ei taha ma kuidagi alavääristada erinevaid roosamannavahublogisid, kuid ühte julgen ma, vana, väsinud, kibestunud ja õela blogijana küll öelda. Kallid, noored (aga väga kena välimusega) blogijad, ärge andke ise kommenteerijatele põhjust end läbi järada, et siis pärast patja nutta. Ärge tehke nalja tõsistel teemadel. Tähelepanu, klikke, feimi ja sulli saab ka teistel teemadel vlogides/blogides. Selleks, et ei pea andma dramaatilist etendust sellest, kuidas peaaegu HIV saadi või peaaegu rasedaks jäädi. See ei olnud laiftšeinsing ja mõtlemapanev lugu. See oli peaaegu halb komöödia. 

Anna mulle andeks, noor (aga väga kena välimusega) blogija, et täna su üle nalja tegin. Ma ei saanud vastu panna. 
Ja ilmselt pean ma vabandust paluma ka Blogieetika Koolilt, kes mind selle postituse eest risti tõmbab, aga samas on mu blogi niikui nii Blogieetika Kooli keelatud lugemisvara nimekirjas, et mis seal enam...

Nüüd ma nagu lähen täiega tööd tegema. XOXO. Yolo.




16 comments:

  1. Hahaha, nagu täiega nõus olen ja Sa nagu täiega kirjutasid mu mõtted praegu üles, sest ma täiega tundsin sama, kui seda vlogi vaatasin :D

    ReplyDelete
  2. Hahaa, nagu täiega olen nõus ja Sa nagu täiega panid mu mõtted kirja ja nagu üldse täiega paneks postitusele praegu 10 liket :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on natuke nagu hea meel, et ma pole ainus, kes täiega nii tunneb, sest nii ma ei tunne end ainsa õela inimesena maailmas;)

      Delete
  3. Ma ka kusjuures ei viitsi eriti vloge vaadata, sest enamjaolt on need igavad ja piinlikud. Mõne erandiga muidugi. Ma ei tea miks, aga ma tihtipeale tunnen teiste pärast nii suurt piinlikust. Ma näiteks enamjaolt ei saa mingeid tõsiselusaateid vaadata, sest nii häbi on. Ma muidugi ei tea, miks mina teiste inmeste pärast peaks häbi tundma, aga nii on :D
    Seda HIVi videot ma nägin Facebookis. Ma lugesin pealkirja ning otsustasin seda mitte vaadata, sest ma juba aimasin, et mul ilmselt hakkab häbi. Mul vist oli õigus :D
    Nüüd sa enda postitusega muidugi tekitasid huvi, aga ma ei leidnud enam seda üles. Ei tea, kas on maha võtnud või ei viitsinud ma piisavalt hoolikalt otsida...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei saa ka paljusid (just Eesti) tõsielusaateid vaadata, sest mul hakkab piinlik, ma ei tea, miks, aga hakkab. Seda videot/postitust vist enam ei ole, sest mina leidsin selle eile Delfist ilma igasugu otsimiseta, aga kui täna panin otsingusse, siis annab, et seda lehte pole (võib muidugi ka juhtuda, et ma ei otsinud piisavalt)

      Delete
  4. Ma olen Sinuga rohkemgi kui nõus. Mina suutsin seda videot vaadata täpselt kuus minutit umbes, sest video sisaldas rohkem edvistamist ja mõtetut mula kui tõsist juttu. Kahjuks polnud see video tõsiselt võetav absoluutselt ja ma arvan, et too neiu ei tahtnudki seda tõsiseks teha. Video hakkas veidi omapärasena tunduma selles tantsukohas, kus hääl oli peenikeseks tehtud nö.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ka mu meelest oli see rohkem selle eesmärgiga tehtud, et tähelepanu saada.

      Delete
  5. Mis videost käib jutt ?

    ReplyDelete
    Replies
    1. See video on nüüd kustutatud youtube'ist

      Delete
  6. Lugesin M.L postituse küll läbi, kuid videot ei vaadanud (mõtlesin pärast teha, aga ilmselgel nagu unustasin või nii), aga üldiselt mulle ta videod ei meeldi. Kõik nad on täis edvistamist ja ei suuda üldse tõsiselt võtta. Kõik ülejäänud suudavad jääda kaamera taga tõsiseltvõetavaks ning seda täiesti vabalt. Aga su sõnadele +1 (nagu tänapäeval populaarne)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks me kõik oleme selles vanuses natuke rohkem või vähem edvistanud, kuid on teemasid, kus justkui edvistamine ei sobi:)

      Delete
    2. Eks me kõik oleme selles vanuses natuke rohkem või vähem edvistanud, kuid on teemasid, kus justkui edvistamine ei sobi:)

      Delete
  7. Oleks võinud lingi panna, üldse ei saa aru, mis blogi videost jutt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlesin, kuid mu meelest oleks see natuke liiga netikiusamine olnud:)

      Delete
  8. Ma ei ole ka vlogide sihtgrupp. Pole lihtsalt sellist aega, et neid vaadata. Kuigi ma loen meelelahutuslikke blogisid, mida võiks pidada ajaraiskamiseks, siiski on vlogi vaatamine mu meelest täielik ajaraiskamine :D Mulle ei meeldi isegi youtube õpetusi vaadata, sest seal läheb liiga kaua aega, et pointini jõuda.
    Ilmselt minu blogi siis kuulub sinna poliitkorrektsete alla :D Ma kusjuures olen mõnikord mõelnud kui mõni teema mul ikka korralikult vere keema lööb, et kirjutaks sellest. Aga siis kohe ei ole aega ja siis läheb suur tahe üle ja hakkan mõtlema sellele, kuidas pärast võib see asi oma elu elama hakata ja suure stressi mulle kaela tõmmata. Ma hetkel väga ei tunne, et viitsiks (oma blogis) võõrastega vaielda ja siis kodus omaette veel juurde vahutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures nii veider kui see ka pole, siis sinu blogi ma poliitkorrektsete alla ei paneks (kuigi ta seda ju on:D) Sinu blogi on selline...ma ei teagi...omanäoline, huvitav, hariv ja no ma ei tea...üks mu lemmikblogisid.
      Aga ma olen sinuga samas paadis, et kuigi ma tegelikult leian, et blogide lugemine juba on ajaraiskamine, siis vlogide vaatamine pole kohe üüüüldse mu teetassike - ei leia seda aega, et kellegi esinemist vaadata 15-60min. Ma peale Ida sündi ei suuda väga isegi telekat vaadata (kuigi ka siin olen viimasel ajal kahjuks edusamme teinud)

      Delete