"Igast aparaadist hakkab tulema informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja..."

Teel koju, viimase rongiga,kus ainsaks saatjaks vagunis oli vaikuse hääl, vajusin ma mõttesse. Oli selle põhjuseks siis vaikuse hääl või "Vaikuse hääl", aga ma mõtlesin, et võikski vahelduseks midagi/kedagi kiita. Midagi, mis mulle endale viimasel ajal on rõõmu pakkunud, mind positiivselt üllatanud ehk ühel või teisel moel minu arvates väärib kiidusõnu. Terve detsembri kavatsen kiita, vaatan palju saan enne kui enam ei viitsi;)

Esimeseks selliseks "asjaks" on Jaan Tätte "Vaikuse hääl". Mu sõbrannad kinkisid selle mulle sünnipäevaks, aga siiani ei olnud ma kuidagi leidnud aega selle lugemiseks, lehitsenud olin küll, aga sinna see jäi. Nüüd, jah üle poole aasta hiljem, kui ma spaasse sobivat raamatut kaasa otsisin hakkas see raamat mulle riiulil jälle silma. Nii ma selle kotti pistsingi. 

Spaasse jõudes hakkasin ma lugema ning olin hetkega aru saanud, et sellest oli saanud minu uus lemmikraamat. Nii lihtne, kuid samas nii elutarkust täis, nii mõtlevapanev. Ma ei oskagi seda raamatut kuidagi kirjeldada, ma oskan seda vaid kõigile soovitada. Suurepärane jõulukingi idee kõigile neile, kel kogu aeg on liiga palju tööd ja vähe aega, keda stress kipub kogu aeg tagumikust hammustama. 

Ma toon mõned näited: 

"Igast aparaadist hakkab tulema informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja, aga miskipärast on länud nii, et see tundub meile ülioluline ja tundub, et sellest koosneb meie elu. Meid ei seo omavahel mitte loodus ja meie eneste mõtted, vaid telesaated. Aga kui päev algaks vaikusega...Võib-olla saaksid kätte palju tähtsama informatsiooni."

Ma olen elanud seitse kuud ilma televiisorita ja ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest sugugi puudust tundnud. Ma olen õppinud mõtlema, mul on palju rohkem aega. Käia jalutamas, teha süüa, joonistada, kirjutada, lugeda, mängida... Samas on huvitav, et nüüd kui meie majja uuesti telekas tekkis, leidsin ma end vaatamas "Kardashiane" ja shh-itasin, sest mul oli vaja seda saadet kuulata. 

"Inimeses on korraga koos hea ja halb, ilus ja kole. Sinu valik on, millist poolt neist sa tahad toita. Paha tuleb nagu iseenesest ja selleks, et paha poolt heaga kontrolli all hoida, kulub natuke energiat. Siit ka mõnus tunne hinges, kui oleme mõne heateo sooritanud, kuna see ei tule iseenesest. Siit ka meie räpane muie, kui loeme internetikommentaariumis, kuidas keegi on kellelegi täuega lajatanud. Minu jaoks on kommentaariumid kole ja kurjust külvav koht, kuhu ma juba aastaid pole oma nina toppinud ja ei soovita seda kellelgi teha."

Aamen. Ma olen endaga mitmeid kuid kõvasti tööd teinud, et mitte uudishimust avada ust, mille taga võib peidus olla midagi, mida ma ei taha teada. Ei, ma ei ütle, et ma peidan pea liiva alla. Üldsegi mitte, ma austan kriitikat, kuid konstruktiivset ja otsest. Näost näkku suhtlust.

"Elamine nutitelefonis tundub palju huvitavam kui päriselu. Sa võid lapselt pisarate saatel selle aparaadi korraks käest ära kiskuda, aga annad siis tagasi, et ta kuss oleks. Ja ta ongi seal sees ja ta ongi kuss. ja me ei tea, kes ja mis kombel teda selles telefonis kasvatab."

Ma olen endale võtnud eesmärgiks osata sotsiaalmeediast puhata. Mitte olla kogu aeg live's ja mitte jagada kõike ning kogu aeg. Sest samal ajal kui mina Facebookis oma staatust uuendan toimub päriselu. Ma ei taha päriselust ilma jääda.

"Mind on tihti toetanud mõte, et kui sa ei ole õnnelik praegu, siis ei ole sa seda kunagi. See tähendab, et inimene on sündinud kõigi võimalustega olla õnnelik ja kui sulle tundub ühel hetkel, et oled nüüd õnnest väga kaugel, siis tuleb seda võtta hetkelise arusaamatusena, mis kohe mööda läheb ja oma suure kurbuse varjus on õnn ikkagi koos sinuga." 

"Kui osata väärtustada ennast selles hetkes, kus sa oled, ja olla rahul, et su elu on just nii kaugel, nagu ta on, siis oled sa kohal ja sul on sellega väga hästi."

Need kaks viimast mõttetera prindin ma endale seinale välja. Ma soovitan teil seda raamatut lugeda. Mõttega. Vaikuses.