Eesti ajakirjandusest, varastamisest, heategevusest ja minust

Mind valdavad hetkel väga mitmed tunded. Pahameel ja kurbus ning ärritus erinevatel tasanditel. Nimelt  lugesin ma eile Malluka Facebooki lehelt inimeste kogemusi Toidupangaga. Selgus, et rohkem kui üks inimene on heategevuse asemel hoopis omakasu peal väljas ehk siis paremad palad rändavad abivajajate asemel heategijate endi toidulauale. See fakt ei üllatanud mind, sest esiteks on eestlaste inimeste loomuses ahnus ja olgem ausad, me kõik oleme varastanud. Jah, ka sina, kes sa hetkel vangutad pead ja ütled "ei-ei". Oled sa oma töökaaslasele öelnud, et "ah teeme täna pikema kohvipausi või lähme varem ära, sest ülesmust pole majas"? Sa oled varastanud tööaega. Oled ikka. Me kõik oleme ühel või teisel moel varastanud. Mina ka. Ma olen isegi oma vanaema tagant 25-krooniseid varastanud puberteedina (ja mis te siis arvate, et ta tegelikult ei saanud aru. muidugi sai, kuid pole mitte kunagi mitte midagi selle kohta öelnud). 

Aga heategevus ja varastamine ning omakasu - kas need on sõnad mis sobivad kokku ühte lausesse?. Heategevus on minu jaoks kahe otsaga asi. Isetut heategu pole olemas, isegi kui me taome vastu rinda ja ütleme, et me ei taha tunnustust, vaid lihtsalt head teha, siis tegelikult on see ikkagi juba vale. Me teeme seda ka selleks, et end paremini tunda. On ju nii kui sa nüüd mõtlema hakkad?  

Ja siis on osa heategijaid, kes soovivad lihtsalt, et neid kiidetakse. Näiteks hiljuti kirjutas üks mees Facebookis kui hea ta on, et näljas ja külmetavale lapsele (okei, hiljem tuli välja, et poisil olid muud probleemid, aga ikkagi) süüa ostis. Ja alles hiljem hakkas ta süda valutama ning ta elas oma südamevalu välja Facebookis. Inimesed jagasid ja kiitsid seda meest. Mille eest? 

Ja siis on "heategijad", nagu need, kellest jutt. 

Mind tegi Toidupanga selle osa juures kurvaks kolm asja. Esiteks see, et keegi on nii isekas, et leiab, et tal on küpsiseid või konserve vaja rohkem kui mõnel puudust kannataval perel. Ma olen saanud kogeda, mida tähendab kui sul pole süüa lauale panna. Ma ei kujuta ette kui selline olukord oleks pidev ja ma loodaks, et ehk on tänu headele inimestele mu jõululauale tulemas midagi paremat kui üks pakk küpsiseid, aga oh üllatust...ei tule, sest keegi heategijatest leiab, et see on tema tasu nähtud vaeva eest.
Teiseks see, et samal ajal kui Toidupanga ühes otsas on ilmselt inimesed, kes tõesti teevad tööd heast tahtest ja südamest, siis teisel pool on "vanamutid" (nagu keegi neid nimetas), keda ajendas head tegema omakasu ja ahnus. Selline asi teeb hästi hästi hästi kurvaks, sest just selliste inimeste pärast kannatab kogu organisatsioon ning inimesed mõtlevad pikalt enne kui midagi Toidupanga korvidesse poetavad.
Kolmandaks tegi mind kurvaks see, et inimesed õigustasid paremate palade kõrvale panemist või küpsisepaki avamist kohvi kõrvale. Sest "mis te arvate, et need inimesed, kes päevad läbi toidukorvidega kaubanduskeskustes seisavad ja pärast sorteerivad toitu, teevad seda tasuta". Päriselt? Kas heategevuse ja vabatahtlikuks olemise mõte ei olegi teha midagi tasu saamata? Kas heategevuse eesmärk peale selle, et me tunneme end nii paremate inimestena, pole kellelegi rõõmu teha? Kas see polegi heategevuse tasu? Mu käsi ei tõuseks Toidupanga korvist endale "tasuks" võtma isegi üht mandariini. Nagu öeldud ma tean, mida tähendab puudus ja ma tean inimesi, kes on tundnud puudust, ma tean kui palju rõõmu võib teha üks väikene šokolaad. "Mis see üks manadriin või šokolaadike ikka teeb?" ütleb mõni skeptik praegu, eks. Aga ühte manadriini ei võta "tasuks" vaid mina, seda teeb ka Pille ja Kalle ja Malle ja Kalev. Kokku on see juba viis mandariini.

Päriselt inimesed, kui te ei tea, mida tähendab heategevus, siis ärge sellega tegelege. Kui tahate isiklikku kasu saada, siis tehke aktsiaselts või osaühing, aga hoidke käed eemale heategevusest. Ärge solkige seda minusuguste laiskade  mugavate inimeste jaoks. Mulle on meeldinud võimalus teha head niimoodi läbi kolmandate isikute. Ärge olge ometi nii ahned. Kas te tahate ma avaldan teile ühe saladuse? Tegelikult ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju. 

Kuid see ei ole veel kõik. See ei ole kõik, mis mind nördima pani. Mind pani nördima see, et inimesed on lambad. Ma olen alati olnud vastu igasugu teiste inimeste negatiivsete kogemuste jagamisele sotsiaalmeedias. Selles mõttes, et me ei tea täpselt tausta ega teist poolt (ma alles kirjutasin sellest ka SIIN), miks me kukume kõike nii kiiruga ja mõnuga sheerima? Mul on tunne, et pooli jagajatest ei huvita probleemi olemus ega otseloomulikult ka lahendus. Vastutustundetult hakatakse kedagi virtuaalselt kividega surnuks pilduma, mutta tampima, sest inimestel on hea meel, et on keda peksta,  et "jälle kord" on üks petis vahele võetud ning maailm paremaks muudetud. Ei ole ju nii. Maailm ei ole must ja valge. Sheerimise-keerimise asemel, kus te, kallid maailmaparandajad, kedagi lihtsalt peksmise pärast peksate, ei muuda midagi. Mõelge ja pakkuge lahendust. Aga see on keeruline, see nõuab mõtlemist. Inimestele ei meeldi ise mõelda ega vastutust võtta, lihtsam on lihtsalt peksta. Mingi aja pärast ei tea keegi isegi, miks peksti. Pekstakse lihtsalt selle pärast, et nii on kombeks. 

Ja Eesti ajakirjandus. Püha jumal anna kannatust! Kas tõesti loeb vaid reklaam ja klikid ja skandaal. Et ilma igasugu teise poole vastuseta on "Postimees" juba Toidupanga võlla tõmmanud? Jah, ka mina ootan Toidupanga selgitust, sest eilseid süüdistusi oli valus lugeda . Ma soovin teada teise poole tõde. Mitte olla üks lammastest ahvidest allolevast näitest, kes ise ei oska mõelda. Ja tõde on, et tegelikult inimesi isegi ei huvita enam teise poole arvamus. Nad on oma tõe juba ära sheerinud-keerinud. Nagu puuriahvid. 

"Puuris istus viis ahvi. Puuri lae alla riputati banaan, mille alla seati redel. Peagi läks üks ahv redeli juurde ja hakkas banaani poole ronima. Otsekohe pritsiti kõiki teisi ahve külma veega. Tekkis paanika ja ettevõtmine jäi katki. Mõne aja pärast üritas teine ahv banaani poole ronida, kuid tagajärg oli sama – teised uhuti külma veega üle. Varsti läks nii, et kohe, kui mõni ahv hakkas üles ronima, püüdsid teised teda takistada. Külma vett polnud enam vaja. Eksperimendi teises faasis võeti puurist üks “õpetatud” ahv välja ja tema asemele pandi uus, mujalt toodud ja “õpetuseta” ahv. Uus ahv nägi banaani, tahtis mööda redelit üles ronida, aga teised ahvid andsid talle lihtsalt tappa. Pärast järgmist katset ja keretäit ta juba teadis, et ronimisega kaasneb keretäis. Nüüd vahetati viiest ahvist järgmine taas uue vastu välja. Temagi läks redeli juurde ja temagi sai peksa. Ka esimene uustulnuk võttis tema karistamisest vaimustusega osa! Nii vahetati esialgu puuris olnud ahvidest välja ka kolmas, siis neljas ja viimaks viimane viieski. Iga kord kui uus ahv redeli juurde läks, ründasid teda teised. Neil ahvidel, kes teda kolkisid, polnud õrna aimugi, miks ei tohi redelist üles ronida või miks nad redelist ronijat kolgivad. Pärast kõigi esialgu puuris olnud ahvide väljavahetamist ei olnud ju ainsatki puuris olevat looma enam külma veega pritsitud. Sellegipoolest ei läinud enam ükski neist isegi redeli ligi, et banaani järele ronida, sest nad teadsid, et selline on tava!"

Inimesed, isegi kui teile tundub, et kusagil on ebaõiglus, ärge jagage kõike vastutustundetult, ärge looge oma tõde vaid selleks, et saaks kedagi jälle peksta!