Kell 5.55 ma vihkan oma last

Nagu te teate, siis Ida ei arva magamisest suurt midagi. Suvel ta küll natuke narritas mind ja õppis juba kella poole kaheksani magama, kuid see kõik oli vaid hetkeline õnn. Nüüd on asi tagasi "normaliseerinud" ja kell kuus äratus hoolimata nädalapäevast on meie peres jälle tavaline. Vahet ei ole, kas Ida läheb magama kell seitse, kaheksa või üheksa, vahet ei ole kas ta on enne seda päev otsa väljas olnud, vahet ei ole, kas ma olen teda enne seda väsitanud, vahet ei ole... punkt kell kuus on Ida üleval. 

Eile käisime me õhtul suusahüppeid vaatamas, me jõudsime koju alles Ida magama mineku ajaks (kella kaheksa paiku) ja kuna veel oli ka vaja süüa, siis magama minek toimus alles peal üheksat. Me olime suusahüppeid vaadates kaks tundi hüpanud, kelgutanud, lumes rullinud ja ma ei tea veel mida teinud, naiivitar minus ütles, et nüüd ta küll magab natuke kauem. Mis te arvata, kas ta tegi seda? Ei. Kell 5:55 olime me sunnitud üles ärkama. 

Kõige hullem selle juures on, et tegelikult saaksin ma varase ärkamisega hakkama, aga on üks "aga". Suvest saati ärkab Ida öösiti vähemalt kaks korda, rõhk sõnal "vähemalt" ja hakkab karjuma. Ma ei tea, miks või mis teda vaevab. Mõnikord on see kiun, sest ta tahab "juuuuuuuuuua", teine kord ving, et saada minu voodisse, kolmas kord ausõna ilma põhjuseta. Kõikide nende ärkamiste ja trangliga suudan ma vähemal või rohkemal määral üles ärgata ja just kui ma olen magama jäänud, algab trall uuesti. Või kui ei hakka trall nutu näol, madistab ta mööda voodit ringi ja hakkab lõpuks ikkagi kiunuma, sest just ühel hetkel läbi une leiab ta, et tal on vaja minu patja või minu tekki, saada minu poolele magama. Magamine on meie peres jälle võõrsõna.

Okei, ja siis me ärkame kell 5:55 üles, telekast ei tule isegi veel multikaid, ma püüan Ida mängima panna, kuid ta keeldub, tal on vaja KOOS ISTUDA. Me istume pimedas. Ja siis hakkab Ida nutma, ma ei saa aru, miks. Tal on midagi vaja või midagi ei meeldi, aga ta ei ütle seda, ta kiunub, karjub ja üürgab. Ilma liialdamata KARJUS ta täna hommikul TÄIEST kõrist (ehk kui mina oleks meie naaber, siis ma tõesti arvaks, et lapsele tehakse liiga) 38 minutit. Ja ta ei oleks jätnud, aga me ise ei suutnud enam kisa kuulata, mina olin valmis läbi klaasi aknast välja hüppama. Ja miks ta karjus? Sest talle ei antud laua pealt mahlapudelit. Jumala eest, ma isegi annaks talle selle pudeli, KUI MA SAAKS ARU, et ta seda tahab. Ida oskab öelda "juua", "süüa", "saapad", "fiskpudding", "værsågod", "brannbil", faking "kuumaõhukompressor" + veel 300 sõna, kuid ta keeldub rääkimast kui ta midagi tahab. Rääkimise asemel ta karjub. MIKS? Palun seletage mulle miks? 

Ja ma ütlen teile, et kell 5:55 + 38 minuti kisa, millele on eelnenud vähemalt kaks öist ärkamist, ma vihkan oma last. (Et te valesti aru ei saaks, siis järgmisel hetkel suudab ta olla maailma kõige ilusam, armsam ja toredam laps, aga need hetked kui ta seda ei ole, on ta DEEMON). 

Tänu tema kohutavale kisale, mis mul luust ja lihast läbi käib ja magamatusele, oleme me mossis, pahurad, väsinud, kergesti ärrituvad. Mu käed ja jalad värisevad hommikuti magamatusest, mu pea huuuuuugab otsas ja ma näen välja nagu kolm päeva järjest joonud 48-aastane naine ( ma olen KÕIGEST 34!). Meie elu on segamini nagu pudru ja kapsad, kedagi ei huvita, et ma (me) olen magamata ja väsinud, tööd vajavad tegemist. Kusjuures ma ei isegi ei kurda, ma saan aru, et oma elu ja oma valikud ning ilmselgelt ei ole ma ainus inimene, kel on probleemid (kuid enda omad tunduvad ju alati kõige lähedamal ja kõige suuremad), ma tahaks lihtsalt oma lapsest selle kohutava kohutava jonni välja juurida. 

Kuidas, kallid inimesed, kuidas see käib? Ma viin ta teise tuppa ja jätkan oma tegevusi, ma püüan tast mitte välja teha, aga uskuge, ma ei valeta, et ta ei rahune teises toas või ei jäta jonni. Ta karjub end kasvõi oimetuks, aga vait ta ei jää. 

Aga väljapoole (läbi blogi ja instagrami) oleme me ideaalne õnnelik perekond*, kes naudivad ilusat elu siin- ja sealpool Läänemerd. Fassaadiinimesed. 

* Me tõesti ka oleme, kuid meie elu ei ole vaid meelakkumine nagu inimestele läbi (halva kvaliteediga) ilusate piltide jääb. Ma lihtsalt olen õppinud, et oma muredest ei tasu liiga avalikult rääkida. Parem vihaku inimesed mind selle pärast, et mu elu tundub liiga ilus, kui et keegi saaks kusagil anonüümselt parastada. 

Aga Ida karjumise ja mitte-magamise teemadel rääkige julgelt kaasa, andke nõu. Ma olen nõus kõike proovima ja katsetama. Kui see ei sisalda just kuradile kolme tilga vere andmist, kanade ohverdamist ja/või ristteel kuuvalgel palja tagumikuga tantsimist. Vms.