See kuradima Stig Rästa raamat

Ma ei hakka arvustust kirjutama, ma olen Facebookis juba rääkinud, mida ma arvan, aga siis ma ei olnud veel lõpuni jõudnud. Nüüd olen ma raamatu ka lõpuni lugenud ja ütlen, et see on üks paganama ohtlik raamat. Ja sügav. 

Eile kui ma raamatu käest ära panin, tekkis mul vastupandamatu soov palverännakule minna. "Lähme?" küsisin ma Marekilt. 

"Ma ei tea, ma vist nii katki ikka pole, et selline teekond ette võtta," vastas tema. 

"Ega sa ei peagi katki olema, see on selleks, et "sahtel korda saada" nagu Stig Rästagi ütleb," vastasin mina. Ma ei tea, kuidas, aga see raamat imes mind kuidagi moodi endasse, ma natuke samastusin temaga (välja arvatud see osa, et tema on kuulus ja kena). Te ei kujuta ettegi kui tihti mu mõtted uitama lähevad. Näiteks võin ma vabalt kellegagi vestelda, aga peas mõtlen hoopis midagi muud, ma kaon tihti oma mulli ära. Võib-olla seepärast meeldib mulle ka "Metspart? 

Mina olin oma mõtetes juba palverännakul kui Marek arvas, et me koos minna ei saaks, sest ma ei oleks füüsiliselt valmis, ma hakkaks virisema ja vinguma. Ma jäin temaga eriarvamusele. Ta täpsustas, et kui ma läheks üksi, siis ma saaks suure tõenäosusega hakkama, aga kui me lähme koos, siis ma hakkan oma väsimust, tüdimust, kurnatust tema peal välja elama ja siis on see rännak veelgi hullem. Tal võis õigus olla. 

"No aga kas tema sai end siis korda?" küsis Marek mult lõpuks. Ma kehitasin õlgu, aga mulle tundus, et vist ikka jah. 

Järgmine hommik algas tavapärase stressiga. Ida karjus ja oli pahas tujus, nii nagu ka "lille julafteni" ja jõuluõhtu. Meie seepärast pahased, närvilised ja nutsime korda mööda. Hommikul keeldus Ida jälle minuga koos olemast ja ühel hetkel mul lõid lained pea peal kokku. Väljas oli imekaunis päikesepaisteline talveilm, me olime kõik riides, et jalutama minna. 

"Ma ei taha teiega minna," hüüdsin ma ühel hetkel, "te minge tehke Idaga kahekesi omi asju, ma ei viitsi enam viies ratas olla. Mina lähen teen omi asju!" Ma karjusin natuke veel, keeldusin Marekit kuulamast ja hakkasin astuma. Kindlal sammul. Kuhugi. Sjusjøeni poole. Meie kodust on sinna  umbes kaheksa kilomeetrit, üsna järsku mäkketõusu. Ma jalutasin mööda autoteed. Käänulisel ja libedal teel. Alateadlikult olin ma alustanud oma minipalverännakut. Ma ei tea, kas jonnist, vihast või lihtsalt selleks, et seda ülemist sahtlit korrastada. Naljakas, kuidas niimoodi jalutades tuli pähe nii palju mõtteid. 

Umbes neli korda mõtlesin ma, et aga kui hüppaks vastutuleva auto ette. Siis mõtlesin ma, et lollakas, mida sa ärpled, sa niikuinii ei julgeks. Aga kas ma saaks surma? Mida inimesed mõtleksid ja tunneksid kui nad teada saaks? Kas keegi tunneks süümepiinu? Aga miks?  Kellel oleks kahju? Kas kellelgi oleks ikka kahju? Aga kui ei olekski? Aga mis saaks siis kui ma saaks lihtsalt natuke viga? Siis ma oleks vaid üks debiilik, kes heast peast asja taga auto ette hüppaks. Mind pannakse hullumajja? 

Ma jalutasin mööda käänulist libedat autoteed edasi. Aga mõtle, kui ma kogemata libiseks jääl ja niimoodi surma saaks? See oleks ilgelt nõme. Inimesed hakkaksid põhjuse üle mõtlema. Ei tea, miks ta seda tegi. Kas rahaprobleemid? Suhteprobleemid? Inimesed hakkaks spekuleerima ja mõtleks välja kõige idiootsemad vastused. Teadmata, et tegelikult ma vaid libastusin. 

Kaks tundi ja kaheksa kilomeetrit hiljem olin ma jõudnud Sjusjøenisse. Ma istusin natuke. Korrastasin oma mõtteid. Jalad (põlved) olid valusad, valede riietega oli mul jalutades hakanud palav, nüüd aga oli puhuma hakanud tuul ning mul hakkas jahe, janu tahtis tappa ning ma pidin selle peletamiseks sööma pruunikat lund. Ma istusin veel natuke. Ma mõtlesin oma raamatu peale. Selle peale, kuidas ma olin mõned seigad (mis ilmselt loo mõttes oleks siiski olulised) välja jätnud, sest ma ei olnud valmis end alasti kiskuma, rääkima, kuidas ma "perse paljas oma munade peale oksendasin". Siis jõudsin ma järeldusele, et tegelikult olen ma juba niikuinii igatepidi alasti. Kõik teavad, mida ma olen korda saatnud ja mida perse keeranud, et mida ma siis enam asju ilustan. Võtaks julguse kokku ja räägiks ka nii nagu asjad olid.

Külm hakkas. Jama lugu selle kõige juures oli, et ma pidin ka tagasi minema. Kaheksa kilomeetrit. Ma oleks tegelikult edasi läinud (miks? ma ei tea. kuhu? ma ei tea), aga tuul tõusis ja ma hakkasin kartma, et läheb pimedaks. Tundus kuidagi natuke hirmuäratav. Ma hakkasin väsinud jalgadel tagasi alla taaruma. Marekil oli ehk õigus, et ma ei ole 800 km valmis, aga võib-olla just vaimselt. Ma ei tea. Kas selliseks asjaks saabki üldse valmis olla? Kas pole lihtsalt nii, et tekib tunne, et peaks rännakule minema ja lihtsalt minema? 

Tagasiteel oli mu pea mõtetest peaaegu tühi. Mu üks käsi oli hoolimata kinnastest ära külmunud ja mu ainus mõte oli, et mul on külm. Mille pagana pärast ma pidin sinna mäkke üldse ronima? Kellele mida tõestama? Aga niisama sihita tundus ka ajukas kõndida, et kõnniks bensiinijaamani ja tagasi kilomeetrikese. Nii ma siis astuma hakkasingi eesmärgiga järveni jõuda. "Piim rahvusjoogiks! Piim Riigikokku! Europarlamenti!" kummitas mul umbes  kilomeetrijagu  peas Piibu ja Tuudu laul.

Kaks kilomeetrit enne kodu tuli Marek autoga vastu. "Milleks sa seda tegid?"küsis ta. Ma kehitasin õlgu. Mul oli lihtsalt Ida karjumisest ja kapriisidest kõrini, ma ei tahtnud, et me sellepärast omavahel nääkleks, ma ei tahtnud karjuda, aga tundsin, et vait olla ma ka ei oska. Nii mulle tunduski lihtsam oma minipalverännakule minna. 

Jalutamine on alati aidanud. Ma võtsin vastu ühe otsuse. Vasardasin peas paari lauset, mida mu sõbranna oli mulle paar päeva tagasi öelnud. Ma ei ütle teile, mis see otsus on ja mis need laused on. Ja kartma te ka ei pea, et ma nüüd mingi hetk auto ette hüppangi. Ei hüppa ma kuhugi. Ma vaatan kõigepealt. kuidas mu otsus mind ja meie elu mõjutab. Kui ei toimi, siis alles järgmise aasta lõpus hüppan auto ette. 

Palverännakule lähen ka. Ilmselt siiski mitte kohe. Mul on paar asja vaja enne korda ajada, paarist murekoormast vabaneda ja siis. Siis läheb sahtli korrastamiseks. Sest nagu te isegi aru saate, siis suure tõenäosusega on seda vaja. 

Koju jõudes aitas Ida mul külmunud kätt soojendada.