Ootused ja tegelikkus

Niisiis. Nagu öeldud oli mul plaanis sada tuhat erinevat marthastewartlikku tegevust. Kodu kaunistada, Aili poolt ilusate piltidega reklaamitud jõululõhna valmistada, Idaga piparkooke küpsetada ja ... Ideaalis kujutasin ma ette, kuidas meie kodu täitub mõnusa jõululõhnaga ja me ise oleme nagu väike perekond Bullerbyst, keset paksu metsa ja lund. Selline idüll pidi olema, et pisar tuli silma sellest kui armas see kõik minu peas välja nägi. Noh umbes midagi sellist (link).

Tegelikkus oli aga idüllist muidugi kaugel. Vähemalt alguses. Kõige pealt keeldus Ida minuga koos piparkooke tegemast, vaid issi võis aidata, kui ma siis mingil hetkel siiski liituda võisin julgesin ma rumala peaga võtta Idal käest taignarulli, mille peale vallandus selline kisa, et seda oli ilmselt ka 13km kaugusele Lillehammerisse kuulda. Selle peale solvusin mina ja lahkusin dramaatiliselt, sest Ida kiununutt käib mul luust ja lihast läbi, lisaks sellele olin ma solvunud, et mu oma laps ei lase mind enda lähedale ja ajab eemale ning lõppkokkuvõttes mõtlesin ma, et p***se see leivategu, mina ei viitsi. Nii me siis idülli asemel jonnisime, kiunusime, kaklesime ja solvusime. Esimene plaaditäis kooke jäi ka ahjuplaadi külge kinni. 

Lõpuks muidugi kui me enam jonnida ja kakelda ei viitsinud, saabus ka Bullerby idüll, aga minu peas oli tegevuskava hoopis teine olnud. Jõululõhn ka podises pliidil, kuid samal ajal keetsin ma pliidil ühepajatoitu ning ei saanud ma aru, kas majas oli idülliline jõululõhn või oli see keedukaalikas. Kaunistuste tegemiseks unustasin ma õunad osta, männi- ja kuuseokste metsast toomiseks oli liiga pime ning tegelikult oli Ida kisa meid nii ära väsitanud, et ega suurt ei viitsinud ka enam midagi teha. Mina kallasin endale ühe (!!!!) klaasi Martini Extra Dry'd ja hakkasin "Iseseisvuspäeva" vaatama (jep, mul on veider filmimaitse), millest ma ei näinud isegi veerandit. Enne kui Ida unne vajus, norisesin mina juba diivanil. 

Ai, ma valetan, enne kui ma oma klaasikesega diivanil ära vajusin, suutsime me korraks kogu maja ka diskoteegiks muuta ja tantsisime Idaga Britney Spearsi ja Erasure ning The Lumineers saatel (ammmmmu ei olnud me niimoodi muusikat kuulanud, natuke näeb meie tantsuõhtut siin). Alumisel korrusel elav meesterahvas mõtles vist küll õudusega, et mida need hullud seal üleval teevad. Vot see osa õhtust oli kõige õnnestunum ja lähedasem sellele, mida ma oma vaimusilmas olin peas kujutanud. 

As told I felt so Christmasy that a Martha Stewart inside me started to scream and wanted out. I had planned to decorate the house, make the Christmas scent (LINK), bake ginger breads with Ida... In my head I pictured that our house will be filled with the wonderful Christmas scent and we ourselves will be like a family from an Astrid Lindgren book. In a small house in the middle of forest, snow everywhere, candles and us smiling and laughing. Yes, it all looked so sweet in my head.

The reality was somewhat different. Ida refused to bake with me and only dad was allowed to sit together in the kitchen with her, finally I was allowed to the kitchen, but when I tried to teach Ida she started to scream so loud that I am sure everyone could here it in Lillehammer (13 km from our house). You have no idea how much her screaming makes me wanna scream as loud. I felt again my hair turning fifty shades of grey. I was hurt that my own child didn't want to spend time with me and so thought f**k this fake wannabe Bullerby. The first plateful of ginger breads got burnt.

After a while of course everything calmed down and we really did look like a family from a book, but seriously the scenario in my head had been quite a bit different. The Christmas scent was boiling, but honestly I didn't understand if the house smelled like Christmas or cabbage and carrots ( I was also making stew for dinner). For Christmas decorations I had forgotten to buy apples and it was to dark to go to the forest to get some tree branches and actually I felt tired after all this hassle with Ida. I poured myself a glass of Martini Extra Dry and started watching "Independence Day" ( I know I have a strange taste of movies). Ten minutes later I was sleeping.

Wait, I almost forgot that before I "passed out" on the sofa we turned the house into a night club and danced to Britney Spears and Erasure. And the Lumineers. Ida loves the "Ho Hey" part. ( a bad quality video can be watched HERE) . I am sure our downstairs neighbour wasn't too happy about the dancing feet. Well, this part of the evening was the closest to what I had had in mind.