Südamelt ära

Ei ole tõesti lihtne otsustada, mida blogis jagada ja mida mitte, kui palju end avada ja kui palju oma tõelist mina näidata. On asju, mida ma tahaks blogis südamelt ära rääkida, aga ma ei ole kindel, kas ma olen valmis kõike endast jagama. Lihtsam on vähemalt osaliselt olla fassaadiinimene. Siis aga jällegi saan ma aru, et ma ei ole ju päris fassaadiinimene, kas pole mitte nii, et selle blogi üks plusse ongi lihvimata avameelsus (mida võib ka lahmimiseks nimetada)?

Niisiis neljandal advendil otsustasin ma siiski südamelt ära rääkida ühe teema, mis juba pikalt (tegelikult lausa aastaid) mind närinud on. Ma loodan, et ma ei tee kellelegi haiget, sest tegelikult tahan ma vaid mõista.

Meil on üks perekonnatuttav, kes on sisimas väga suure südamega, kuid selle asemel, et oma tundeid välja näidata (nii muresid kui rõõme) peidab ta selle viha ja vihkamise taha. Pole ühtegi asja, millega ta kunagi rahul oleks, vähemalt need kümme aastat, mis ma teda tundnud olen, ei ole ta kordagi millegi üle rõõmustanud ega kedagi kiitnud. Ta ei ole kordagi näidanud, et ta kellestki hooliks ning ainsad sõnad, mis lähedased temalt kuulevad, on sõim ja etteheited. Oma mured (ja võibolla ka rõõmud) jagab ta sõprade asemel viinapudeliga. Ta on minevikus teinud halbu asju, põhjustanud palju valu, muret ning jätnud haava nii mõnesegi hinge, kuid kuna see kõik on minevik, siis on ta sõbrad, ka mina, selle selja taha jätnud. See pole oluline. Minevikku ei saa muuta. Küll aga kasutab tema ära iga võimalust, et meile ette heita vigu, mis me kunagi minevikus teinud oleme. Ta ei taha unustada ega elada olevikus, mõelda tulevikule.

Tundub nagu üks kole inimene? Tegelikult ei ole. Tegelikult on kogu selle kooriku all peidus suur süda, inimene, kes alati aitab ning keda võib alati uskuda ning usaldada, seda kõike on lihtsalt raske näha, sest ta oskab seda hästi peita. Ma olen talt paar korda küsinud, miks ta niimoodi teeb ning ta on alati vastanud, et ei oska oma tundeid näidata ning nii on lihtsam. Ma olen selle koha pealt temaga nõus. Palju lihtsam on tundeid mitte välja näidata, kuid kas see on õige, selles ei ole kindel. Jah, nii hoiame me end selle eest, et ei saa haiget, kuid kas me ei võta endalt niimoodi ka võimaluse tunda rõõmu? (Ma jagasin hiljuti Facebookis ühe naise lugu pisikesest puupuslest ja südame kokku korjamisest, siinkohal sobiks seda ehk korrata, aga minge otsige mu Facebooki lehelt see lugu üles, kui teil see kahe silma vahele on jäänud). 

Viimaste aastate jooksul muutus see inimene veelgi kibestunumaks ja kurjemaks. Selle asemel, et niisama helistada, võttis ta telefoni selleks, et kõiki sõimata, süüdistada ning öelda, mida nad valesti teinud on. Ka mulle. Ma ei ütle, et tal pole õigus, igas süüdistuses on killuke tõde, me kõik oleme teinud vigu, kuid samamoodi ka tema. Ka tema on teinud vigu, mis talle andestatud ja isegi unustatud. Ta heitis ette, et talle ei helistata kunagi, aga ei saanud aru, et põhjus selleks oligi viimasel ajal see, et temalt tuli vastuseks vaid etteheiteid. Nii läkski, et ükshaaval hakkasid sõbrad temast eemale hoidma. Algul üks ja siis teine ja kolmas... See muutis ta veel vihasemaks ning pani veel rohkem sõimama allesjäänud sõpru. Miks temaga üldse suhelda küsite te? Mina andsingi lõpuks alla. Ma ei jaksanud. Ma ei ole temaga suhelnud kaks aastat, kuid see ei tähenda, et ma poleks ta peale mõelnud. Mul on kurb kuulda lugusid, mida ta minu kohta räägib, ma olen neid isegi kahjuks pealt kuulnud ja sealt ka mu otsus mitte enam suhelda. See kõlab natuke õelalt, aga nende kahe aastaga tunnen ma, et võib-olla ei olegi mina kaotaja vaid pigem tema. Mina olen kaotanud oma elust killukese negatiivsust, tema samal ajal killukese positiivsust. Ei, ma ei pea silmas ennast. Ma pean silmas Idat. Tal jääb palju lapselikku rõõmu kogemata, ja võibolla oleks just see see, mida ta oma ellu vajaks. Lapselikku rõõmu! Meile kõigile kulub ära grammike lapselikkust ja siirust! Siinkohal palun ma aegajalt jumalat (või ma ei tea isegi keda), et paar mu väga lähedast tuttavat saaks aru, et "kõik,mis on mõõdetav rahas, on tegelikult odav". Näiteks eile helistas mulle mu väike õde, kes ütles, et on lihtsalt mu häälest puudust tundnud. See oli nii armas, et mul tuli pisar silma ning kaalus üle mured, mis mind praegu vaevavad. 

Aga tagasi selle inimese juurde. Ükshaaval on sõbrad alla andnud ja loobunud temaga suhtlemast. Jäänud on veel vaid üks. See üks, kes on alati tema poole hoidnud, teda kaitsnud ning mõistnud, iga kord kui mina olen leidnud midagi halba öelda, on tema öelnud midagi head. Alati, kõik need kümme aastat. Viimased aastad on aga just tema teenimatult saanud kuulda kõige rohkem sõimu, etteheiteid ja süüdistusi, kõike, mida meile teistele enam öelda ei saa. Hiljuti solvas ta ka seda võibolla viimast sõpra, nad ei ole mitu kuud suhelnud. Ja ma püüan mõista, miks see inimene tõrjub endast eemale kõik nimesed, kes temast hoolivad? Kas lihtsam on olla uhke ja kibestunud ning üksik või oleks lihtsam minevik unustada ning astuda esimest korda elus esimene samm. Vaadata peeglisse ja võtta end kokku.  Kas on lihtsam olla sõber alkoholi ja kibestumisega, olla pettunud elus ning kuulata inimesi, keda tegelikult ei huvita grammivõrdki teise käekäik. Sõber ei kingi alkohoolikule jòuludeks viinapudelit, sõber ei aita seda ära juua -tõeline sõber kallaks alkoholi kraanikausist alla. Need ei ole sõbrad, need on inimesed, kel endal elus midagi ei ole ning neid rõõmustab see, kui ka teistel halvasti läheb. Nende jaoks on see meelelahutus või pigem moodus endale öelda, et "näed, kõik on õnnetud". 

Klišee ütleb, et kunagi ei ole liiga hilja. Tegelikult on see ju vale. Aega ei saa tagasi keerata ja kõik, mis me teeme, jõuab otsaga ikka lõpuks täpselt samasse kohta. Meie teha on vaid see, et tee sinna ei oleks külm, pime ja üksik, vaid täidetud rõõmu ning naeruga, ka rasketel,hetkedel. Nii et me saaksime elule tagasi vaadata ja öelda "oli see vast üks vägev sõit".

Natuke melanhoolne ja morbiidne see postitus tuli, kuid küsimus "miks?" on mu sees mitu aastat närinud. Ma tahaks mõista, aga ei oska...

Ja nii ma küsingi, miks?

Ilusat neljandat adventi (eelmise aasta jõulusooviga, sest sel aastal jäin ma lihtsalt hiljaks tellimusega)! Hoidke üksteist, unustage vanad ja mõttetud erimeelsused, laske lahti halvast, andestage tehtud vead ning nautige hetke!