Kahepalgeline mina

Ma olen kogu aeg rääkinud, et jõulukingid pole sugugi olulised ja et me ei tee kinke, sel aastal isegi mitte teineteisele, et oluline on koos olla ja väärtustada pere ja ... Kuid eile kui Marek tõi sõpradelt ja perelt terve kohvritäie kingitusi, mõtlesin ma, et see kõik on bullshit, mida ma suust välja ajan. Sest kinke oli paganama hea saada ja põhjus, miks me kinke ei tee, on ilmselt vaid selles, et meil ei ole selleks lihtsalt võimalust. Punkt. 

Kui meil ei oleks mustmiljon "sigast väljanimekut", siis ilmselt kuhjaks ma kõik oma sõbrad ja tuttavad, perekonnast rääkimata, kinkidega üle. Nii et nad ägiseks kinkide all. Nüüd aga püüan ma endale sisendada, et kingid pole üldse olulised. Ja nii ma siis eile Stig Rästa raamatut lugedes mõtlesingi, et 1) kus ma ikka olen kahepalgeline, ajan suust välja mingit jama, mida ma tegelikult ei mõtle ja 2) kui halb sõbranna ma tegelikult olen. Jp, ma ei tea, kui vana on mu parima sõbranna laps, ma ei tea, mida ta endale tätoveerida tahab (hell, ma isegi ei teadnud, et ta tätoveeringut tahab ja tegu on mu parima sõbrannaga), aga see kõik ilmselt olengi mina. Ma ei tea asju. Enesekeskne ja egoistlik. Ja siis saadavad inimesed mulle kinke. Reaalselt kohvritäie, sest "nii hea, et ma olemas olen". Pekki, ma lausa vihastasin eile enda peale. Kellele sellist s**a sõpra vaja on. Sõpra, kel on alati häda häda järel, ainult probleemid ja mured, kes ise endaga hakkama ei saa. Ma vihastasin, sest mõistsin, et ükskõik kui palju ma ei ürita end ägeda ja tegusana näidata, ei saa ma selleks kunagi. Ma olen kõiges keskpärane. Plähmerdis, kes oma eluga hakkama ei saa. Ma tundsin end eile nii kahepalgelise ja võltsina. 

Ma hakkasin jõule vihkama, sest ühtäkki tõid jõulud minus välja kõige halvema. Halva sõbra ja pereliikme, kes oli kinkidega üle kuhjatud. Ma ei tahtnud oksendama hakata vikerkaarte ja ponide peale, mis mind muidu teistes blogides närvi ajavad, vaid iseenda peale.

Ma olen teile rääkinud, et me teeme sõbrannadega üksteisele advendikalendrit juba mitmendat aastat. Minu kingitused olid sellised odav mõttetu nänn, samal ajal kui kingitused mulle olid läbimõeldud ja minulikud. Näiteks oli ühes neist pakkides vanadest lipsudest tehtud kaelaehe. Milline geniaalne idee, kas pole? Ma usun, et kõigil meestel on kapis koledaid lipse, millega mitte midagi mõistlikku teha pole. Andke need Pritsumeeste Maridele (LINK), nad keeravad neist teise naistele kokku vahvad ehted.

No ja siis oli 24. pakk THE Maikilt. Kuna Marek oli ruumi kokkuhoiu mõttes kõik pakid lahi teinud, siis ma muidugi ei teadnud, et see oli viimane advendipakk. Igal juhul sisaldas see ka Stig Rästa "Minu Kennedyt", mida ma kohe lugema hakkasin. Ma olen alles 50 lk juures ja ei ole päris täpselt aru saanud, millest see raamat täpsemalt räägib, kuid kaasahaarav on küll. Kuidagi nii lihtne, aga nii aus, kõnetas kohe algusest peale. Kui ma läbi olen lugenud, siis kirjutan täpsemalt. Ahjaa ja üks küsimus ka. Mitu raamatut teie olete selle aasta jooksul läbi lugenud? Ma olen vist vaevalt kümme, samal ajal on mu sõbranna lugenud aasta jooksul 96 raamatut. KUIDAS see võimalik on? (kui te ei usu, siis palun vaadake ise siit). Loomulikult on tal ka Stigi raamat juba läbi loetud. 

Eelmisel nädalal nägin ma Facebookis, et Piip ja Tuut on andnud välja Jarek Kasari ja Olavi Ruitlase sõnade ning muusikaga lastelaulude plaadi. Olles Jareki muusika austaja, siis oli mul muidugi seda plaati kohe vaja. Ma kujutasin ette, kuidas see päästab nii mõnegi autosõidu.  Loomulikult oli Melissa Idale selle plaadi juba jõuludeks soetanud. Uskumatu! Õhinal panime me plaadi täna autos mängima. Kahjuks pean ma ütlema, et ma natukene pettusin. Sõnad olid kihvtid, kuid natukene jääb plaadil särtsu väheks. Ma oleksin oodanud natuke rohkem särtsu. Kaks esimest laulu (üks pirtsakast kõrvitsaseemnest ja teine kartulist) kruvisid ootused üles, edasi läks aga nii ja naa. Võib olla oli asi ka selles, et Piibust ja Tuudust ei tea ma rohkem kui, et nad on klounid ning kunagi kutsusime kaht oma ülemust samade nimedega (sest noh nad lihtsalt olid kaks klouni) ja ma ootasin plaadilt ehk Jareki enda häält. Sellist vigurdavat ja kihvti. Autosõiduplaat see igatahes pole, aga söögitegemise taustaks võib küll sobida. Hmm, aga võib-olla sellest ka plaadi nimi? 

Kõige rohkem aga rõõmustasin ma eile ühe tillukese kingituse üle, mis ei tulnud kohvrist. Terve detsember on Idal lasteaias olnud erinevad jõulupeod, eile oli näiteks "adventsamling". Mina ei tea Norra lasteaia ja kooli jõulutraditsioonidest midagi ja sain eile teada, et sel peol jagatakse kingitusi. Nii tuli Ida ka kotikesega koju. Kotikesele oli ta ise kuuse (ma eeldan et see roheline sädelev asi oli kuusk, mitte ufo) joonistanud ja kas te teate, mis siis juhtus. Ma olin alati mõelnud, et issand kui õudne kui Ida hakkab lasteaiast neid oma joonistatud asju koju tassima, et siis ma hea emana pean need kuhugi külmkapile või seinale riputama. Sest nii on õige. Ja mida ma eile tegin? Hakkasin otsima seinal kohta, kuhu kuuse pilt riputada. Vabatahtlikult. Sest see oli ju nii armas. Pakid kiskusime ka kohe lahti. Ühes oli piparkook, mis nad ise teinud olid, ja teises Ida pildiga jõuluehe. Kolmandas pakikeses väikene kelluke. Alles siis kui ma paki lahti tegin, nägin ma sellel silti "Til mamma og pappa fra Ida". Ma ei teadnud, et lasteaias on komme teha selline väike pakk, mille ka Ida saab jõulukuuse alla poetada.

                                           

Ma tahan juba pikemat aega Norra lasteaiast (ja eriti jõulutraditsioonidest) pikemalt kirjutada, kuid kuidagi ei jõua järjekord sinnani. Täna on lasteaias järjekordne pidu. Pidulik lõunasöök.

Jah, jõulud on ilus aeg. Kinkide ja pidudega. Aga aru ma ei saa, miks jõulud on ka selline aeg, kui me ennast analüüsima ja justkui kõrvalt vaatama hakkame. Mina istun nüüd siin teadmisega, et olengi üks kohutav inimene. Nii nagu Perekooli käod minust alati kirjutanud on. Jube kurb oli sellise teadmiseni jõuda.